mis tal nüüd hakkas

2012-02-12T17:11:00.004+02:00

Hizzand, me ei käinudki terve eelneva nädala jooksul ühelgi näituse avamisel, maivõi. Oleks läinud ühele, kus ka Kairo tööd järjekordselt rippusid, aga olime haiged. Enam pole. Ü L E homme lähme Facebooki Irla S Max Tundra ehk Sirla kureeritu (see on link, Erika) avamisele. Tulge samuti.
Parem oleks, et ma nüüd seda lubatud nänni ka saan, Sirla.

ega meie käisime ka protestimas

2012-02-12T11:56:00.001+02:00

Ronja tahab samuti multikaid vaadata.

2012-02-10T13:03:00.002+02:00

Ronja nõuab seda videot umbes 15 korda päevas näha. Hakkab samoodi vehkima ja seletama. Vahele räägib ka.

2012-02-05T18:10:00.002+02:00

Kust ma leiaks tänapäeval veel kirjasõbra? Ma täiega tahaks kirjasõpra. Kas keegi oleks nõus mu kirjasõbraks hakkama?

2012-02-05T16:46:00.001+02:00

Issi pere käis külas. Ma olen ikka nii halb võõrustaja. "Noh, mul on umbes kolm tassi alles, nii et me saame kordamööda kohvi juua" ja "Igaüks tõstab kooki endale ju ise, onju....onju....onju"

Mulle hullult meeldib, et plikad Ronjat nii väga hoiavad ja nemad talle ka meeldivad. Kogu aeg mängisid. Ronja jäi pärast kohe magama.

Nad tõid kaasa ka videod, millele on Ronjat tillukesena filmitud. Hullult imelik oli vaadata. .Aasta tagasi ta veel korralikult isegi ei pööranud, nüüd ronib laua peale ja kappi peitu. Ja ta oli nii väike. Mitoos ikka rokib sajaga.
Tegi hoopis teistsuguseid hääli ka. Ja see, kuidas ma temaga siis ää-äätasin ja rääkisin, tundus tol ajal nii loomulik, aga praegu erakordselt totakas. Ja ma olen teie kõigi peale solvunud ka, mu õiged sõbrad oleks mulle juba ammu öelnud, et ma mulisen kogu aeg ja seda veel eriti Eriti ERITI ERITI nõmeda ninahäälega. Ma imestan, et mul üldse mingeid sõpru on.

2012-02-05T01:04:00.001+02:00

Head nimepäeva kõikidele Aetidele!

2012-02-04T12:06:00.001+02:00

Head nimepäeva kõikidele Ronjadele!

"99 protsenti on alati parem kui 100 protsenti."

2012-02-04T02:43:00.002+02:00

Jou.

TT käis külas. Jutustasime, joonistasime Ronjaga ja mäkerdasime ajakirjapiltidest veits kollaaže.

Ja vaatasime õõvastavaid muusikavideosid, Die Antwoort´i jätsime sedapuhku välja, see oleks juba lihtsama vastupanu tee.

Meie järeldused: see on ülima ilu ja rõveduse piiri peal. Päris palju so-alone sümboleid ka. Meie arust.

Meie järeldused.
Nii hea laul ja nii vastik video. Ta on nagu laps ja ta on nagu surnud laps. Laulab kirest kiretult, ometi väga pingutatult. Ma ei tea täpselt, miks, aga see video tekitab alati vastikusejudinaid.

Meie järeldused.
See video pole isegi mitte nii vastik, aga hästi imelik. Laulja näeb välja nagu kõige ehtsam herbivoor aga laulab pussy juice´ist ja keppimisest. Mama can you give me a ride. Nojah. Miks ka mitte. Ükskõik, milline poplugu teeb seda, aga tema ei kasuta mingeid ilustusi või libedaid ümbernurgaütlemisi.
I want to fuck ETV otse-eetris. Selle eest saab küll boonuspunktid.

Meie järeldused.

Siin pole kahtlustki. Täispsühh. Normaalne inimene sellist mussi ei teeks.
Lisaks on ta veel eriti ilus mees ka.

Mul on hullult hea meel, et mul on kord õnnestunud ta kontserdil käia.

No ja muud ma ei tahtnudki öelda.

2012-02-03T18:41:00.003+02:00

Kairo:kui ma järgmine kord tulen, siis idandame herneid

Aet: hell yeah, lets get this party started

Kairo:moms gone wild

idud? oh no you didn't!

watt whisperer

2012-02-03T17:27:00.002+02:00

Kairo says: mu tartu töökaaslane st väiksema kaliibri boss ytles, et thumbs up, ta arvab, et tekst on hea.
Ma pean vist veel vaeva nägema, et nad mind vallandaksid :(

2012-02-03T02:16:00.001+02:00

2012-02-02T19:06:00.000+02:00

See pilt on suures arvutis olnud juba...6(?) aastat, aga ajab mind ikka veel iga kord irvitama.

Sorri, et ma nii internetine olen, see juhtub, kui maailmaga muidu kontakt vähene on.

Ma pean endale talletama paar asja, mis on mind viimasel ajal põrandale käpuli naerma ajanud. Rohkem situatsioonikoomilised, nii et teile ei pruugi need üldse naljakad tunduda.

Nott.Hängime baarileti ees, meie kõrvale tuleb tüüp, kellel ilmselgelt hammastega just vedanud pole ja küsib teenindajalt: "Ega siia eile ühte seljakotti ei jäänud?"Riin: "Ei, aga üks hammas küll jäi."

Uurime Kärdiga Osta.ee-s kuulutusi, ma täpselt ei mäleta, mida otsisime.Mina: "Okei, lase edasi, ma ei saa aru, mis ta kirjutanud on, siin on nii palju kirjavigasid"Kärt: "Nojah, võib-olla ta on venelane.." Scrollib. "..ma ei tea, samas, Reet100.."

Meil, või vähemalt mul, on Riinuga ammu juba komme üksteisele natuke piinlikke situatsioone tekitada. Viimati Zavoodis läksin ühe mehe juurde, kes sõi, osutasin näpuga Riinu peale ja ütlesin, et ta tahaks ka ühte leiba saada." Mees läks nii äksi täis ja hakkaski Riinul, peenleivaviilu lehvitades, järel käima. Riin sai nii tigedaks. Ja muidugi vana hea "OOTA, SUL ON IKKA VEEL KÕHT LAHTI VÄ?!"
Võtan omale õiguse varjata purjuspäi paisatud kõige nõmedamaid ja nilbemaid piinlikkuse valmistamise viise.

Ja hiljaaegu, kui Riin meil oli ja arvutitoas tantsis, ei pannud ta tükk aega tähele akna taha ilmunud naabrinmeest. Kui viimaks märkas, et mingi mees sisse vahib, jäi tal üllatusest jalg poole tantsimise pealt õhku seisma. Naabrimees tuli ütlema, et Riin natuke autot edasi laseks.Siis ma küll roomasin põrandal.

2012-02-02T00:13:00.001+02:00

MIS MÕTTES VEEBRUAR

2012-02-02T00:08:00.000+02:00

Üks nendest päevadest, mille ma hommikul veel heaga oleks lihtsalt edasi kerinud ja vahele jätnud. KUI NÕME on ärgata täiesti külma majja, sest see fucking ahi jälle streigib. Laps on ka haige.
Käisin keldris alles siis, kui ta uuuuesti magama sain, ei tahtnud riskida sellega, et ta keldrisse kukub või luugi vahele jääb, mulle on see pähe kukkunud (seletab nii mõndagi, eks), kui emme kunagi järjekordselt unustas võtme jätta ja tuli keldri kaudu käia. See kelder on madal, ligane ja morbiidne koht. Toksisin nuppe, tegin umbes 20 korda restarti, aga ahi ikka visises ainult. Ropendasin ja peksin jalaga. Lits ahi. Ikka ei midagi.

Õnneks Kairo tõi puhuri ja mõne aja pärast käis läbi ka vana hea Gaasi-Toomas, kes ahju...korda tegi. Ma ei saa nendest meestest aru. Mis mõttes tunde järgi. Ma vajutangi ju. Nuppe. Kuidas ma saan rakendada tundeid mingile elutule mehhanismile.
Samas, asjade peale ma ju vihastada oskan, iseäranis siis, kui näiteks riiulinurk rumalas ettevaatamatuses ennast vastu mu pead lööb või kui tehnika, mis on loodud alluma ja inimese elu lihtsamaks muutma, seda siiski ei tee.
Saime oma ellu vähemalt natuke vürtsi.

Pliidil valmib söök ja kuulame Morrisseyd. Iga kord, kui ma teda kuulan, olen ma veendunud, et tema päriselt ongi mu kõige lemmikum artist. Aga see sama veendumus tabab mind väga mitme artisti puhul, niiet.
Kui ma üldiselt kipun parasjagu valdavat tunnet muusikaga võimendama, kas siis korralikult ulguma või tantsima ajama, siis tema kuulamine on üleüldine teraapia, kuna ta on mu kõrval olnud juba mitmeid-mitmeid aastaid ja seega ka läbi elu erinevate etappide ja staadiumite ja ta ka puudutab rohkemat, kui pindmisi kihte.
Kui see žest midagi tähendaks, võtaksin ta ees mütsi maha selle eest, mille nimel ta võitleb. Kui mul oleks müts. Ja kui see midagi tähendaks. Ta on nii depressiivne, mulle meeldib depressiivne, nii konfliktne, mulle meeldib konfliktne ja nii inimlik, kõiges, mida ma selle sõna taha mõelda suudan. Ja ta teeb seda kõike nii elegantselt ja stiilipuhtalt.

2012-01-31T20:00:00.001+02:00

2012-01-30T20:57:00.001+02:00

2012-01-29T16:56:00.002+02:00

Vana Laini.

Ilmar ütles Lainile, et nii läheb ta küll professoritele peale. Otsis prille ja luupi, ei leidnud, viimaks tahtis, et teeksime pilti, kuidas ta võtmehoidjaga nagu luubiga Lainit uurib. Sest professorid teevad nii.

Ronja aitas Lainit meikida, värvis lõua roheliseks ja nii.

Ja siit tulevad mõned pildid Kairo n-ö titepeolt. Mis kuidagi iseenesest juhtus päev varem, kui olime plaaninud.

Mesimummid.

"Teeme siis selle pildi, millel me tõstame oma lapsed näo ette"

Tüüpiline Erika.

payback time

2012-01-28T10:00:00.001+02:00

"Naera veel selle raseda üle"

2012-01-27T16:53:00.003+02:00

Käisime väljas eile. Ma polnudki varem kohanud meest, kes kinnisilmi kõik kapsatükikesed üles leiab.

ma pidin

2012-01-26T02:15:00.002+02:00

2012-01-26T01:41:00.000+02:00

Täna hommikul vihkasin ma jälle suht kõike. Elekter oli ära läinud. Me talvel kütame küll gaasiga, aga seda asja reguleerib vist ikka mingi asi, mis toitub elektrist. Kütet polnud ja külm oli. Kaminapuid polnud. Ma ei saanud Ronjale süüa teha, kuna elektrit polnud.Kohvivett üritasin ka hajameelsusest ikka umbes viis korda keema panna. Meil polnud valmis asju. Me ei saanud minna talle lähimast poest valmis asju ostma, kuna mu pangakaart oli kadunud. Ma ei saanud helistada Eesti Energiasse ja küsida, mis värk on, kuna mul polnud numbrit ega internetti ja ma ei leidnud oma mobiili ka üles. Ma ei saanud helistada tavatelefoniga mobiilile, kuna tavatelefon..käib ka seina ja, seega, ei toiminud. Ma ei saanud helistada Kairole ja öelda, et ma nüüd lähengi linna, kuna ma ei leidnud oma mobiili üles. Kõike saatis Ronja mämm-mämm-mämm. Kirusin oma kuradi hajameelsust ja seda, et pean enne veel, kui saan talle süüa osta, pangast ka läbi käima. Telefoni otsides leidsin aga oma mõnda aega kadunud olnud pangakaardi üles. See oli suht loogilise koha peal. Õue minek venis, kuna ma ei leidnud tükk aega Ronja üht saabast üles (vt ka lapsel hakkab kombekas palav). See oli täiesti ebaloogilise koha peal.
Saatsin mõttes kogu ülejäänud maailma persse ja läksime Tudengitesse sööma. Raha raiskama. Mulle meeldib seal käia, sest seal on lastele mängukoht.
Kui tagasi tulime, leidsin mobiili ka üles. See oli suht loogilise koha peal. Juhendamise peale tõstsin elektrikapis kõik need..asjad üles ja, hops-hops, toimiski jälle. Andsin maailmale armulikult andeks. Ja endale ka.

Käisime täna ka kahe näituse avamisel.
Esimese võttis Sirla väga hästi kokku. Ütles, et need on nagu selle tüübi matused, eriti depressiivsed fotod ja muusika ka. Oli küll, jah.
Jõudsin korraks armuda ka jälle. Üritasin väga võluvalt naeratada ja veits koketeerida, Ronja toppis mulle just siis oma võileivalt muna suhu ja juustesse. Proovisin väärikalt välja tulla, puhastasin ära ja jumala lambist kukkus kõrvarõngas kõrvast, kükitasin ja otsisin. Ja hiljem oli see tüüp nagunii ilgelt purjus ning temaga pahandas üks naine. Pahandas nii, et oli põhjust arvata, et tema kaaslane. Nojah. Nii üürikeseks see siis jäigi.

Y-galeriis oli jälle samal päeval näituse avamine, aga me ei mahtunud sinna hästi sissegi. Piilusime, inimesed istusid ja kuulasid tõsiste nägudega.

"Seda, et neil on tegelt jumala igav, on hullult hästi aru saada sellest, et nad vaatavad iga kord, kui keegi uus tuleb" ja "KUIDAS MA TAHAKS PRAEGU ERKKI HÜVA OLLA".

2012-01-24T17:59:00.000+02:00

Okei, nende eelmise postituse piltide kohta. Pidin osa eemaldama, mõnele jäi ette reputatsiooniküsimus, mõnele tegid vanad asjad haiget. tegemist on olnuga. Minevik. Kui kedagi veel miski häirib, võin maha ka võtta. Eesmärk polnud kellelegi liiga teha.
Ma saan maineküsimusest natuke rohkem aru. Eriti, kui kuskil tähtis nina ja töö ei luba hästi läbupiltide avalikku eksponeerimist. Kui minu isik ja eelnevad suhted kedagi kangesti torgivad, oleks mõistlikum seda lehekülge mitte külastada. Või mis sa arvad. Salakaval survestamine on hästi nõme ja võib-olla ma kõigi suhete kohta ei mõtlegi, et was i drunk the whole time ja äkki tahangi heaga mäletada. Ma ise seni arvasin, et mul võiks oma mälestustele õigus olla. Aga noh.

Eile käisime ühel üritusel. Kunstnikud köögis vms.
Ma pole nii steriilne ja küps inimene, et mul päriselt sellistel üritustel hästi mugav oleks. Vähemalt alguses. Kamoon, osad olid põllega. Minu arust oli see udupeen maitseelamuste jutt kohati pisut punnitatud, aga ega seal väga variante saagi olla. Ma arvan küll, et näituste avamiste lahutamatuks kaaslaseks ongi vein saanud selleks, et kerget ebamugavust pooltuttavate ja poolvõõrastega suhtlemisel maha kruvida. Või noh, alkohol täidab seda eesmärki ka mujal ning põhjamaalased on nagunii selle suhtes rohkem tundlikud.
Ma polnud ainus. TT istus ka sunnitud poolnaeratusega nurgas. Ta alguses ei tahtnud tullagi, aga kui me hakkasime rääkima, mis inimesed seal olla võiks, arvas ta, et võiks ikka tulla mõrda panema Aga ainult paar üksikut kampsikut oligi.
Kairo pakkus, ofcourse, ussikesi, selle vastu tunti suurt huvi ja ta šokivisuaalid rippusid samuti seintel.

"Sa võiks üldse rohkem pastelli ja pitsi kanda."
"Pasteeti ja pitsi. See on mu uue näituse nimi."

Söögid olid päris head, muidu. Nägid väga apetiitsed välja. Väga grandioosselt serveeritud. Imponeeris vast igale gastromaanile.
Minu silmale ilusaid ja huvitavaid pilte oli ka. Kõik ei meeldinud ja kõik ei jäänud meelde ka.

"Hihihi, mis sa arvasid siis, et kunstnikud tavalisi sööke teevad?"
Pilguvahetus TT-ga.

Ei, nunnu oli ka. Pärast kolmandat klaasi kohe kindlasti.

Hea ema ja sitt ema.

Mmele tomatit.

Minu lemmik sellelt näituselt. Selle autor tundus inimene, kes on, minu arusaamade koha pealt, selline väga naiselik tegelane, tundus iga skaala järgi väga lopsakas.

Kairi šokivisuaalid.

Tule ikka püsti, mõmmikene.

Kamoon, me pidime.

KAMOON, ME PIDIME.

Pärast vapustavaid maitseelamusi läksime Zavoodi. Jah. Kütsime täiega teed ja pelmeene.

Sitt ema ja sitt ema.

Et kõik ikka aru saaks.

Et kõik ikka aru saaks.

Heast naljast olen ma alati lugu pidanud.

2012-01-23T02:02:00.001+02:00

Kuna arvuti hakkas streikima, tuleb meil praegu kasutada üht vana kõvaketast. Nuuskisin sellel veits ringi ja leidsin vanu pilte. Otsustasin mõned ka siia üles lükata. Üritasin pigem lähtuda sellest, mida varem kuskil eriti üleval pole olnud, võib-olla vaid võikamad või ilusamad samadest seeriatest. Aga ma ei suutnud vastu panna ka mõnele legemale ja lemmikule. Kronoloogiat otsida pole mõtet. Ei viitsinud jebida.

Samuti võtta seda pigem läbilõikena mingis ajavahemikus mingi arvuti mingile kettale kogunenud piltidest. Mitte tervikuna. Tähelepanuhoorana keskendun enim iseenda presenteerimisele läbi aja, aga stiilinäiteid toon mujaltki.

Et kõik ikka aru saaks.

Prego.

Telk oli Tallinna punkareid täis valgunud, tuli õues magada.

See oli üks varahommik, kui me otsustasime, olles eelneva öö jooksul end mu verandal segi kaaninud, Lätti hääletada. Ära küsi.

Keegi ei näe.

Pohmahärdumus.

Pingelõdvendus Anni pool.

Ilmselgelt ärkasin Elvas.

Ma ei tea, mis Brital hakkas.

MUL ON PEENIS

profiilipart

Sensu.

KK sünnipäev.

Misasja, see pole minu süü, et nii palju transvestiiditeemalisi pidusid on. Ja et ma stiilipidudest alati õhinaga osa võtan.

Ago sünnipäev.

Selles seerias kahjuks viisakamat polnud, aga ma tahaks, et Tiina tuleks külla ja ma saaks talle neid näidata ning teda mõnitada.

Käisime issiga kalal. Mina sain kala. Kärt ei saanud ühtki.

Kärt teeb üheksakümnendate cooli.

Pohmell.

Kärdi....22?

Seletab.

Rasepaks. Ma ju ütlesin, et ärge otsige kronoloogiat.

"Mootorite maailm"

Turvaseks.

"Midagi on valesti"

Ma ju ütlesin, et mootorite maailm.

Mina ja lõbusad parklatüübid.

Jjjjjjamh.

See oli aeg, mil ma veel arvasin, et ise enda juuste lõikamine ja värvimine on suurepärane idee. Ei olnud. Ei olnud üldse. Vähemalt mitte selles universumis. See soeng tekkis, muidu, nii, et ma tulin purjus peaga koju ja täiesti ainuõige asi, mida teha, tundus olevat oma pikkade, tol hetkel blondeeritud, juuste täiesti nudiks lõikamine (hiljem värvisin punaseks ka). Mitte kunagi enam. Mitte kunagi. Mittttte kunagi.

Üksiti oli see mu esimene kord Tenosse armunud olla. Kippusin seda kunagi mingi intervalli tagant üha uuesti tegema. Ei öelnud seda talle kunagi, kui, siis alles hiljem

Laini teeb juukseharjaga õllepudelit lahti. Ta lasi üldse kõigega, mis ainult kätte juhtus. Huuleläige, kahvel, teine kork...Ma ei oska ikka veel isegi tsäksiga mitte. Ainult...äärtega.

Noh, Kairo, millal uuesti? Sa võiks selle koti ka välja otsida.

Juttu oli sellest, et kui politsei peaks tulema, vabandame oma avalikus kohas alkoholi tarbimist religioosse rituaaliga, siis pidi lubatud olema.

Ja siis keegi ütles, et ta läheb koju, aga leidsime ta hilje pargipingilt magamas. Ma ei mäleta, kes see oli. Tiit äkki.

Nagu ehk näha, ootasime kõik Teno last. Pidime nende särkidega veel ta vanemate ette ilmuma.

Enam küll dressikaga Zavoodi ei läheks

See oli, muide, Taksojuhiga tutvumise õhtu. Nagu näha, oligi meid selleks hetkeks juba viis.

See juhtus nii. Varahommik, Raekoja plats, palju tuvisid. Mõistatasime, kuhu inimesed lähevad, tööle või koju. Pintsaku ja loivava sammuga tüübi puhul ei saanud aru. Küsisime. Ta vastas, et töötab küll muidu öösiti, jah. Ja et ta teab mind küll, ma olen see kärbseseenetüdruk.

Ja siis hakkas ta meiega kaasas käima. Põikasime tanklasse. Edasi pidime Sirla poole magama minema. Tuli kaasa. Ei saanud kõva häälega öelda, aga üritasime Sirlaga üksteisele märku anda, et eee, mis toimub. Oliver ja Homo-Siim ei saanud nagunii millestki aru, nad olid ikka suht purjus. Irvitasime. "Kas sa mõtled, mis mina mõtlen" ja "meil on ainult üks võimalus teada saada". Läksime mingisse suvalisse trepikotta sisse, mõtlesime maha raputada. See juhtus olema eriti pisike, ei mahtunud sisse, kuhugi edasi ka minna ei saanud, surusime naeru alla ja teesklesime võtme otsimist. Oliver ja Homo-Siim näiteks ei teinud väljagi sellest, et me võõras trepikojas oleme.

Võib-olla on vägivaldne sündmuste jadale kiil sisse lüüa, aga tagantjärele mõeldes leian ma, et mu elu oleks võib-olla hoopis teisiti läinud, kui me poleks temaga tookord tutvunud.

Haha, arvake ära, kes need on.

"Robustne" oli põhisõna (ja ma ei alahindkas siinkohal keskkonna poolt esitatud nõudmiseid). Robustne mees õllega. Oli Laini poolt Mattiasele kirjutatud testimonial. Orkutis.

Muinasjutuõhtu.

DAS IST EINE SPERMALADUNG

Põhilaul oli Blondie "Funky town"

Vanad sõbrad.

See oli, muide, see Rabarock, millel osales kuskil 14 tuhat inimest. Ma olin üks seitsmest, kes avalikus kohas alkoholi tarbimise eest trahvi sai. Teine oli mu tuttav. kõik jõid. Kusjuures, sel hetkel hoidsin ma üldsegi käes sõbra pudelit, ta ise läks põõsasse pissile.

Põhiväljend oli "sa oled ahv ja homooooo". Kas me oleme nüüd juba selles vanuses, et mul tuleb seletada, et see oli süntaksist lahutatud, jaada-jaada, keegi ei mõelnud halvaga. Järjekordne Teno lollus, millega ülejäänud ahvi-homokari kaasa läks.

Ma mäletan, et kord lasime me jõele triivima pudeli, mille sees oli kiri "Sa oled ahv ja homo!". Endal oli nii lõbus.

Pätsa sünnipäeval tehtud pildid. NAD OLID JUBA SIIS PLATSIS.

Vana hea.

Ma ise olin veendunud, et need on päris lahedad päikseprillid. Then again, ainsad, mis mul õnnestus saada. Pilt on tehtud Tallinnas, aga ma ei mäleta, kas meeleavaldusel või Plii kontserdil.

Robusta rhymes.

Põhilaul oli: "tõn tõrõ dõn dõn dõn tõn tõõ, MUSKETÄRIKOE RAAAD"

Joodeldajad. Lutsus oli kontsert ka. Joodeldajad läksid viimasena lavale, mis tähendab, et kõik eelnevad bändid tegid soojendust. Muuhulgas ka Mimicry eelkäija Depoo, mis oli nagu veits kõvem bänd.

Püüdsime lindu.

Vasakul on Kärt, muide.

See kärbseseenekott on mu hilisteismeea kõige asisem reliikvia ilmselt. Ma kandsin seda kogu aeg. KOGU AEG.

Vol 2.

Heh. Siin on samuti tegemist varahommikuga. Tallinn. Hakkasime Sirlaga eriti hilja õhtul hääletama, kohale jõudes hängisime veits linnas ka.
Tahtsime Homo-Siimu poole sisse saada. Viskasime enne millegi külge seotud kirjakesi ka sisse, kuulsime vaid taara kolinat. Üritused tipnesid sellega, et Sirla konkreetselt astuski mulle pähe, upitas ennast aknalauast kinni võtma, tuigerdasime, kuni akna peale tuli Regina ja ütles, et tsau Sirla, mis teed siin. TUPPA TAHAME TULLA.

See muruniitmispilt läheb üles ainult selleks, et asi aus oleks.

See oli Laini profiilipilt Orkutis. Kuni ta isa sinna tuli.

Äng ja Ahastus. See oli üks päevi, mil ma oma elu jooksul kõige rohkem naernud olen.

Lisaks...muule juhin eraldi tähelepanu veel ka aksessuaaride valikule.

See oli see aeg, mil kõik õlled veel maitsesid nagu mõru solk, sama hästi võiski turbodiislit juua.

Ma olen selline. Looduslaps.

Ühel hetkel avastati puu otsast kaks paljast meest. Eriti kõrge puu oli veel. Ja eriti paljad mehed ka.

2012-01-21T18:26:00.002+02:00

Mu eesmärk on päriselt ohjad haarata ja teha iga päev midagi sellist, mis mind tegelikult ka eesmärkidele lähemale lükkab. Mitte ainult halada ja vinguda, neid valdan ma juba niigi meisterlikult.

Teine eesmärk, mis haakub ka eelmisega. Vähem keerutamist, rohkem otse ütlemist ja ausust. Klišeemoment- ka koleda tõe puhul. Ja ka siis, kui kole tõde on minu isiklik tõde.

Muidu on suht normaalne.

2012-01-20T16:02:00.003+02:00

Kuna päris palju aega veedame me Ronjaga kodus ikkagi kahekesi ja mul on sellega raskusi, sest ma lähen hulluks, kui ma ennast üksildasena tunnen, olen hakanud koera rohkem tuppa tooma. Ta on muidu rohkem koridoris. Ilge klišee, aga ma olen suht kindel, et tegelikult on ta ikkagi mu kõige kõige kõige ustavam sõber. Mis on ka üks asju, mis mulle koerte puhul närvidele käib. Nad ei lähe ära ka nende peremeeste juurest, kes neid piinavad ja näljutavad. Nagu neil polekski üldse mingit väärikust.
Kasside puhul käib mulle närvidele see, et nad pole eriti õppimisvõimelised.
Kasu koha pealt on koer tasuvam. Mul on päriselt ka palju turvalisem tunne. Kassid tahavad ainult süüa ja vastutasuks nad mõnikord lubavad ennast silitada. Isegi sellest lepingust hiilivad kõrvale. Ma annan sulle süüa, sa ole mulle nunnu.
Teate ju küll, koertel on peremees, kassidel on staff.
Ja et
Koer: "Vau, sa annad mulle süüa ja peavarju, sa oled vist jumal."
Kass: "Vau, sa annad mulle süüa ja peavarju, ma olen vist jumal."

Mulle meeldivad nad mõlemad. Aga see on ikka suht ebaõiglane, et koer saab palju vähem toas olla. Ma kavatsen seda muuta. Talvel ei too ta pori ka sisse, suvel oleme nagunii ise ka rohkem õues. Ta ajab, muidugi, karva, aga samas sööb ta ära kõik möginad, mis Ronja endast maha jätab, nii et see on suht aus tehing.
Üldse. Mulle on väga vastu toidu ära viskamine, ka halvaks läinud toidu, süütunne, süütunne. Õnneks kutsa sööb enam-vähem kõik ära. Kass pirtsutab isegi oma espetsjaalsete söökidega.

Minu jaoks on äärmiselt oluline ka see, et Ronja õpiks maast madalast, kuidas loomadega käituda ja et neile ei tohi liiga teha. Ma ei taha, et temast kasvaks selline laps, kes nalja viluks torgiks kassipoegadel silmi välja või topiks koerale paugukaid suhu. Ma ei usu, et selle õpetamiseks tingimata peab looma võtma, aga kogemuse läbi, et loom on ka...inimene, juurib see end ehk rohkem südamesse.
Ja ma tahan olla sada protsenti kindel, et Mufti ka teab, et Ronja on oma. Ja et tema sõna tuleb kuulata. Harjutasime täna. Ronja läks nii äksi täis. Lasin Ronjal anda kutsale enda peost süüa. See on selline kõige lihtsam viis hierarhia sättimiseks. Ma arvan. Mõlemad olid rahul. Mulle tundub, et Mufti jagab matsu ära küll, ta saab aru, et Ronja on kutsikas ja kohtleb teda väga õrnalt. Ronja pistab kõkutama, kui kutsa ta nägu limpsib, aga mõnikord jääb hätta ka, kui Mufti liiga hoogu läheb. Ikka juures peab olema ja jälgima.
Kahjuks ei oska ma, ee, koerte keelt ja vast pole mõtet proovida ka, aga tegelesin täna pikalt Mufti kasukaga, kammisin ja lõikasin pulstid välja, minu viis tänada teda nii tohutu ustavuse ja sõpruse eest.

2012-01-20T12:36:00.001+02:00

Õde ja vend.

2012-01-19T18:32:00.001+02:00

TT: "Kuule, ma lükkasin lund, läksin äksi täis, kas sul on ka vaja lund lükata, ma tuleks ja teeks."

Imelik inimene. Suvel käis muru niitmas. Ise tahtis. Kui keegi veel kodus piisavat rakendust ei leia, siis, palun väga, olete oodatud.

Laura B: "Ma olen avastanud, et hullult paljud mu meestuttavad peavad dieeti ja teevad täiega trenni:"
Kairo: "Mehed on uued naised!"

Sellele järgnes Kairo poolt ka põhjendus, miks see nii võiks olla. Näiteks plastpakenditest ja sojast ajab mingit östrogeeni välja. Ta seletas seda muidugi natuke, noh, täpsemalt ja teaduslikumalt. Ühesõnaga, pidev hormoonravi.

Ma ise olen kuulnud, et näiteks Rakvere lihakombinaadis ei kasutata kultide kastreerimisel enam veterinaari, vaid sigadele söödetakse hormoone sisse. Et ei peaks. Sest Rakvere lihatööstus on nii võll lihtsalt. Kultidel peab vist vahetult pärast tapmist, muidu, munad maha võtma, vastasel korral tuleb halb maitse lihale. Midagi sellist. Ja siis inimesed söövad hiljem need hormoonid sisse. Suht rõve.

Aa, ja siis Oleviga juhtus selline asi, et tormiga oli aed katki läinud. Ta parandas selle ära. Ja minuti pärast rammis aeda 18aastane roolijoodik, kes oli auto ärandanud. Kui avastas, et teda jälitavad eraautoga politseinikud, rammis neid ka. Ja mitut aeda veel. Päris pikalt kihutas eest, kui lõpuks kätte saadi, oli kõrvalistmele roninud ja küsis, mis ta tegi. Tüüp oli üksi autos. Eriti optimistlik.
Nagu Kairogi märkis, oli kogu juhtunu lihtsalt nii olev (vt ka leiab tänavalt vaimuhaige tüdruku, kes tuleb haiglasse toimetada; saab kodutänaval pikkade juuste eest molli; leiab külmal ööl poolenisti jõkke vajunud purjus inimese; varahommikul astub uksest sisse murdvaras jne jne jne jne jne)

2012-01-19T12:01:00.001+02:00

Käisin linnas üht äärmiselt tähtsat allkirja panemas, hiljem toidupoest ka läbi. Tarisin läbi linna ühe käe otsas last kelguga, teises kaht inetut ja punnis kollast Comarketi kilekotti. Haletsesin ennast terve tee.
Vähmalt on meil praegu veel söögiraha. Aga olud jäävad üha kitsamaks ja ei saa enam juttugi olla sellest,et MINA KA endale midagi lubada saaks, kas või uut ripsmetušši või meelelahutust. Ma käin väga harva Ronja juurest ära, veel harvem käin ma väljas pidutsemas ja kuigi mulle kinnitatakse igalt poolt, et ma olen vahepeal igati puhkuse ära teeninud, ei vabane ma mitte kunagi süütundest, kui ta juurest ära olen või kui teise õlle veel ostan.
Ma kipun selle koha pealt käituma nagu mu enda ema. Kui oled tükk aega rotti pannud, tahadki raha saades ennast millegagi hellitada, viin meid siis näiteks kohvikusse.
Minu nahaalne asjade tõlgendus ütleb seda, et kõik Ravo pidutsemised ja joomised käivad minu ja Ronja arvelt. Ja et tema pole mingit lõõgastust üldse nii palju ära teeninud.
Vähemalt tegin talle kohtusse minekuga asja mugavamaks, nüüd on ju veel parem pugeda selle taha peitu, et tema ei suhtle Ronjaga, kuna mina tegin talle liiga ja läksin kohtusse. Et seda oli juba varem teada. Täpselt sama moodi, nagu oli varem teada, veel palju varem, et kui tema endale mitte ühtki kohustust ei võta, ei jäägi mul viimaks muud üle, kui pöörduda instantsi poole, mis talt mõnegi kohustuse välja mõistab. Mina ei mõelnud seda seadust välja, et lapse isa tegelt peab oma last toetama.
Aga tema ütles ju algusest peale, et seda last ei tohi sündida, kuna see pole majanduslikult kasulik. Kuulsite, jah. Ärge saage lapsi. See ei too RAHA sisse. Lösutage hoopis padjal ja jooge ennast iga õhtu täis, see on lisaks majanduslikule kasulik veel tuhandet muud moodi.

"Kas sa helistasid selleks, et öelda, millal sa raha saadad?"
"Eino mis raha, sulle on öeldud, et ei ole, ma olen ju töötu, kust ma raha saan"
"No aga tule teda vaatama siis"
" ma pean tööd tegema"
"Sa just ütlesid, et sa oled töötu.."
"Pokker on mu töö, ega sinu kisamine ei aita siin midagi"
"Töö, mis ei too raha sisse? Päris mõistlik"
"No see pole nüüd küll sinu asi, kust mina raha saan või mida sellega teen"
"No sul on teatavad kohus.."
"See on uskumatu, kui lolli juttu sa ajad."
"..ja Ronja ei pea.."
"...SA OLED TÄIELIK IDIOOT JA VÄRDJAS"
"...et sina .."
"KÄI FUCKING PUTSI"
"OKJGVFOJMBVÄRDJASVOÄDFJ"
"KJNFGVOANMEBHKISADAIO NMIKGFITRYH"
"KNFB KOGTSMISKURADIKISADARJHNMOTYJN"
"LÄKBHNMOÄJRYMHHAIGEINIMENEOTY"
"IOJGVRFEIO"
"tuut-tuut-tuut"

Aasta aega. Ja isegi kui ma saangi aru, et raha pole, siis mulle absoluutselt ei mahu pähe, kuidas on kogu aeg raha, et ennast täis juua. Ma võiksin ju läheneda mõistmise ja empaatiaga, aga kuna mina pole sellelt inimeselt neid sekundikski saanud, leian, et nüüd on minu kord öelda, et see on sinu probleem.
Muuseas olen mina süüdi, et tema pidi Tartust ära kolima (mitte see, et tal raha otsa sai), mina süüdi, et ta joob (ma isegi...ma isegi ei hakka) ja Ronja rikkus ta elu ära. Sest tema elu on ju hästi palju muutunud. Hämmastav, kui erinevalt üks ja sama laps loksutab kahe inimese arusaamasid elust.

Ühest küljest ma mõtlen, et see on hea, et ta Ronja elust osa ei võta. Ma ei tahaks, et Ronja arusaam armastusest saaks nihestatud sellest, et sõnades kinnitatakse talle, et teda armastatakse, aga enda isa võikad ja ebainimlikud teod räägivad millestki muust. Ma ei tahaks, et ta kunagi, ma ei tea, laseks pikalt mingil tüübil endale pähe istuda, liiga teha ja arvakski, et see on tema enda süü.
Ja teisest küljest olen ma täielik sitahäda, kes ei suuda kindlaid piire paika panna ja nende raames opereerida, ma kardan, et kui ta küsiks Ronjat näha, siis ma lubaks. Aga ta nagunii ei küsi. Sest mina tegin ju talle liiga. Mind häirib lihtsalt see, et ma tean, et ma lubaks.

See paar kuud, mil ta raha saatis, leidis ta, et ma pean talle selle eest ka süüa tegema ja arvas, et võiksin tšekke esitada. Umbes nagu mul üldse oleks väga mingeid variante, mida selle rahaga teha. Sõidan salaja Bahamale. Ja ISEGI KUI ma selle konkreetse summa eest ostakski endale nt talvesaapad, mis päriselt lund ka peaksid, et mitte pidevalt haige olla, siis nagunii olen mina juba iseendast palju rohkem panustanud ja mitte ainult selles, mida saab mõõta numbritega. Ja kui ma tahangi omale saapaid, milles jalad pidevalt poleks ligunenud, siis see võib küll üllatusena tulla ja ma väga vabandan oma vea pärast, aga ma olen ka tegelt inimene.

2012-01-18T18:36:00.001+02:00

TT: "Kui inimene on isiksus ja tal on midagi öelda, siis see juba iseenesest ongi konflikt. Kui me oleksime ajas, kus noh, on karjad, siis me oleksime surnud, AGA ME EI OLE JA TEA PEATE MEIEGA LEPPIMA."

2012-01-16T18:57:00.010+02:00

Kallikallikallikalli.

Minu jänkuke.

Ta on ise süüdi selles, et ma ta varsti ära söön, miks ta siis on nii armas.

Küünte lõikamisega on raskusi.

"Tee nüüd üks siuke pilt, millel ma nii muuseas kohvi joon"

Üritas mind uuesti sättida aga-kus-emme-on mängu mängima.

Ja tegi mind järgi.

Aga-kus-Ronja-jäi.
Nii põnev oli Triinu nina ees uks 20 korda kinni panna.

Emme nnnnnnnng auuuuuua (king jalga).

Saabki kelgutada.

Üldse, nii palju asju, mida ma nii ammu ootasin.

Postiljoni nägin ka mingi päev juhuslikult. Iroonilisel kombel koeraga jalutades. Läksin ja seletasin talle asja ära. Koer isegi mitte ei urisenud ta peale, kui ma juures olin. Postiljon imestas ja ütles, et saab aru, selliseid asju võib ikka juhtuda. Õnneks tal viga ka polnud, jope oli ees olnud ja ka terveks jäänud. Kivi langes südamelt.

Kui täna kutsat jalutasime, läksime ka kelguga. Ma korraks sidusin kelgu koera jalutusrihma külge küll, aga ainult niikauaks, kuni mul piisas oma metsiku kavaluse üle omaette itsitamiseks. Ma tean küll, et see on tegelt ohtlik, kui mõni teine koer tuleb või kui ta lambist, midagi haistes, jõkke peaks kütma või nii.

2012-01-15T18:54:00.002+02:00

No hei. Enne, kui ma hakkan siin jälle vinguma selle üle, kuidas ma ei viitsi nõusid pesta ja et mul on kopp ees sellest igikestvast ühest pikast päevast, sest täpselt sellisena ma oma elu praegu näen, peaks, sujuvama ülemineku tõttu, tegema mingi kokkuvõtte eelnevatest postitustest.

Ma olin igati arvestanud, et saan palju kriitikat selle kohta, et ma pole ikka väga okei vaimse tervisega, et säärased teemad internetti uhan, aga ma sain, lisaks nendele kommentaaridele, veel päris mitu personaalset pöördumist ja, lühidalt kokku võttes, öeldi mulle, et sellist ülekohut ei tohigi varjata. Üks inimene ütles ka, et ma peaks oma energiat hoopis mujale suunama, see tüüp ilmselgelt ei vääri sedagi, mis on täiesti õige, aga selleks, et mul üldse oleks mingit energiat kuhugi suunata, pean ma oma kanalid enne ummistustest puhtaks saama.
Selleks, et teada, milles probleem seisneb, on vaja see sõnastada. Minu jaoks toimib asjade kirja panemine. Ja see täitiski oma eesmärki- ma tunnen endasse sitaks zeni valgumas. Vahepeal ongi vaja põhjas ära käia. Kui muidu aru ei saa, et tegeleda tuleb nende asjadega, mida saab muuta ja võtta paratamatusena asju, mida muuta ei saa. Fuck it.

Ma olen suht konfliktne inimene. Nii iseendas kui ka väljapoole. Mida rohkem on üht, seda rohkem teist. Ma hakkasingi igal pool vaenlasi nägema, minus kaduski usk inimestesse. Kõik on nagunii munnid ja ei hooli teistest inimestest. Kõik on isekad ja nahaalsed. Otsisin, ettevaatuse mõttes, märke igalt poolt ja mulle oli suht kerge hambusse jääda. Ma vähemalt loodan, et pisitilluke sisemine kuma paisub hilju säravamaks ja leegitsevamaks ning ma saan neist asjust minevikus rääkida. Aega võib minna.
Andke mulle andeks. Te kõik. Eriti Brita. Palun.

Üldiselt pean ma ennast rohkem kohanejaks kui otsustajaks. Mis küll ei tähenda, et ma alati kõigega kohaneks. Aga ma enamasti võtan vastu rolli ja reeglid, mille järgi mängida tahetakse. Ka siis, kui see on segatud minu paranoiade ja eelarvamustega. Kui sa surud mu jahiloomana nurka, siis maksab arvestada, et ma ka reageerin nurka surutud looma kombel. Ja kui sa kohtled mind kui printsessi, siis ma sellena ka käitun. Võib chit-chattida või jagada saladusi. Ma olen hästi vastuvõtlik, aga mu perspektiiv võib olla nihkunud. Olenevalt elu põhiliinist.

Ma tunnen, et ma olen nüüd õnnelikum inimene. See on suht tähtis, ma leian. Ja see tunne käsib mul (järjekordselt) kirjutada mõned kirjad. Ma teen seda suht tihti, aga enamasti ei saada ma neid ära. Jällegi, iseendale välja ütlemiseks. Umbisikulistest, üldsõnalistest, hägusapiirilistest sõnadest võib välja lugeda suht seda, mida tahetakse. Isiklik on isiklik. Konkreetsem.
Ma kavatsen vabandada kõigi nende inimeste ees, kellele ma olen liiga teinud. Umbes nagu see tüüp seal sarjas. See võib samuti aega võtta, kuna südamest kellegi ees vabandamine võtab päris palju energiat. Ja annab veel rohkem vastu. Tegelikult.
Ja siis mõtlen ma, et olen pidevalt liialt ametis, analüüsimaks seda, mis on sitt ja liiga vähe panen tähele seda, mis hea. Ütlen inimestele liiga harva seda head, mida ma nende kohta arvan. Sellevõrra tuleb purjus peaga, muidugi, rohkem seda sentimentaalset "ühtsja ühte ssssja ma slle ma slle ü ü ü ütlen". Aga te ju teate, et olete mulle kallid, eks?

Ravo Haavik: "Sul pole aimugi, mis mehega toimub, kui ta isaks saab!"

2012-01-11T18:09:00.012+02:00

Kõigepealt tahan ma natuke rääkida põhjustest, miks ma otsustasin need asjad kirja panna.

Mul on kõrini sellest, et ma kuulen enda kohta väga palju valesid. Valesid ja poolikuid tõdesid. Ja mõned, kes on kuulnud neid levitajalt, Ravolt, on pöördunud minu poole ja küsinud, miks ma näiteks ei luba lapsega suhelda.

Loodan siin tuua selgust mitmetes asjades, milles mind on süüdistatud ja üritada kirja panna lihtsalt fakte. Tõenäoliselt lipsab siin-seal sisse siiski ka hinnanguid, kuid üritan neist hoiduda. Otsustaja võid ise olla. Lihtsalt faktide põhjal. Ei kavatse soiguma hakata sellest, kuidas üks või teine asi on mulle kunagi kohutavalt haiget teinud või solvanud, aga nende asjade mõju on mingiks ajaks päris intensiivne olnud.

Ma lepin sellega, et saangi nüüd elu lõpuni ilmselt psychobitchi reputatsiooni, aga pigem soovin olla hinnatud nende asjade järgi, mida ma tõesti olengi ise teinud, aga mitte valede poolt, mida minu kohta räägitakse. Ja reputatsiooni küsimustest enam on mul vaja saada lahti sellest hüsteeriasöövitusest. Kui ma ei saa ennast väljendada, lähevad asjad ainult hullemaks. Mulle ei piisa vaid dialoogist iseendaga, see on nagu religioon, süsteemisisesed vastused, küsimustele vastamine pühakirjaga. Ja asjade välja kirjutamine on minu jaoks täitnud psühholoogi rolli eiteamisajast. Asjade mõjust kirjutan ma küll hoopis mujale ja mitte raportina, kuid kuna just see siin on suurema osa inimeste jaoks minu põhiline häälekandja, teen selle ka siin avalikuks.

Küsisin TT-lt nõu. Kas ma peaks need asjad üles riputama, ta luges läbi ja ütles, et peaksin muidugi, ta leidis, et kui ma sellest ka hetkelise naudingu saan, tuleb mul seda teha, et lõpuks ometi need uksed kinni panna. Seda mõtlesin ma ka ise, aga mina olen nagunii kõige suhtes kogu aeg paranoiline, heitlik ja kõhklev. Küsisin mõne käest veel, nemadki leidsid, et ma pean lõpuks ometi nende teemadega kapist välja tulema, kaotada pole nagunii midagi. Aga enim läheb mulle korda, et TT seda arvab. Ta ei lähene asjadele nii, nagu enamik inimesi, kaalutledes ja mõistlikkust arvestades, ta läheneb südamega. Ja sellepärast ma teda usaldangi.

Mul soovitati neid asju hakata kirja panema siis, kui need algasid. Paningi, eraldi kohta, aga võtsin siis maha. Ja nüüdki olen neid mõtteid pikalt mõlgutanud. Mõtlesin, et raisk, ma panen täisnimega ja kirjutan kõikidest, KÕIKIDEST asjadest, kõigest, mida ta on öelnud selja taga inimeste kohta, aga otse teeb head nägu. Aga siis otsustasin, et ei. Ma ei pane täisnime, mu eesmärk pole teda ju võimalikult tümitada ja TEISED inimesed ei puutu minusse, kirjutan lihtsalt sellest, mis ta mulle ja Ronjale on teinud.

Üritan sündmusi esitada enam-vähem kronoloogilises järjekorras ja keskenduda tõesti lapsega seonduvale, kuigi rääkida oleks muustki, tõenäoliselt tausta ja konteksti tõttu räägin muustki, kuid fookuseks olgu Ronja.

Olen seni püüdnud vältida nende teemade riputamist avalikku ruumi, kuid mu mõõt on täis ja ma tahan reageerida ja ennast lõpuks kaitsta.

Võin öeldut põhjendada ka Ravo enda poolt öelduga, nt säilinud msni-vestlused ja muu säärane. Ekstra salvestasin neid kunagi, kuna kogemus õpetas, et muidu võib ta öeldust ja tehtust kõrvale hiilida ja öelda, et selliseid asju pole olnud. Kõike pole alles, aga lähtun kuigipalju sellest, mida ma mingitki pidi saangi tõestada.
Ei pretendeeri objektiivsusele, seda ei saagi olla, kuna ma olen ju asjades ise osaline olnud.

Ma küll ei tahaks, kuid olukorra selgitamiseks on tarvis rääkida natuke magamistoast. See, paraku, on tausta mõistmiseks oluline.

Ronja sai täpsemate arvutuste kohaselt eostatud sel ajal, kui mina olin 39+ palavikuga voodis sirakil, ekslemas viirastuste maailmas ja eriti millestki aru saamata. Mäletan küll, et palusin, et ära tee, mul on väga halb olla, aga eks ta oli öö otsa pokkerit mänginud ja purjus ja ei saanud ka võib-olla väga hästi aru.

Ja iseenesest ei saa ma selles süüdistada, kuna väga karmi korda polnud. Riskimist tuli ka varem ette, kuigi ma ikkagi arvutasin. Aga risk on risk. Varem sai korra võetud SOS-pilli ja ka üks test tehtud, tulemus oli negatiivne. Selle peale ütles Ravo, et kahju, ta olevat lootnud, et ma olen rase.

Ka teiste inimeste kuuldes, seega, tunnistajaid oleks, ütles ta mulle mitu korda, et tahab minuga last saada.
Ütlesin talle korduvalt, ka teiste inimeste kuuldes, et mina küll veel ei taha, aga aborti ei teeks.
Kuna hakkasin rasedaks jäämist liialt pelgama, olin viimaks nõus alustama pillidega , sai ka konsultatsioon määratud, aga selleks hetkeks oli liiga hilja.

Kui ma kondoomidest juttu tegin, ütles ta mulle, et ma ei ajaks seda haiget eidemöla.

Enne seda, kui saime teada, et ma rase olen, olime pidanud maha tulise vaidluse teemal, kas gaydel peaks olema õigus lapsi kasvatada. Mina ütlesin, et jaa, tema, et ei. Põhilisteks argumentideks tema poolt oli, et lapse teevad mees ja naine, last peavad ka kasvatama mees ja naine. Ning et kahe samast soost inimese kasvatus jääb liiga ühekülgseks (Ju siis ainult ühe inimese oma mitte).
Mis puutub gaydesse, valmistas ta mulle selle teemaga kõvasti piinlikkust, kui üks kord, ilane snailtrail järel, näiteks õhtu otsa mu lesbidest sõbrannadel järel käis ja küsis, kumb neist siis see mees on ja kas nad abivahendeid ka kasutavad. Või kui ta kord üht mu sõpra pikalt usutles ja küsis, kas ta siis on pede või mitte.
Ja mina kuulsin vähemalt kolmest ta sõbrast, kes olevat gayd, kuna neil pole juba pikalt tüdrukut olnud ja lisaks kõigele veel ka temasse armunud. Tõestusmaterjalina näitas mulle fotot, millel väidetav kavaler purjus peaga keelt suust välja ajas.
Ta kohtles tihti inetult mu sõpru ja perekonda, aga sellel ei kavatse ma pikemalt peatuda.

Kui ma Ravole ütlesin, et olen rase, küsis ta, kui palju test maksis ja käskis ühe veel teha, kuna test oli odav.
Kui ma järgmisel hommikul teise testi ära tegin ja ütlesin, et ka sellel on kaks triipu ja palusin, et ta tuleks minuga kaasa nõustamiskeskusesse kinnituse saamiseks, ei öelnud ta mulle midagi, sest ta oli liiga purjus. Kaasa ka ei tulnud.

Kui nõustamiskeskusest nuttes koju tulin ja ütlesin, et olengi olengi olengi rase, vaatas ta mulle sügavalt silma ja küsis, kui palju abordipillid maksavad.

Ütlesin ja lisasin ka, et ma ei tea, mis ma peale hakkan, ta tegi pool tundi minu äärmiselt subjektiivse hinnangu kohaselt labaseid nalju ja läks siis minema.

Sõbrapäeval tuli ta mulle külla, rääkima, tõi alkoholivaba õlle ja ütles, et see on võllanali. Küsis, kas on olnud arengut. Kas ma juba olen nõus aborti tegema. Kui ütlesin, et pole veel midagi otsustanud, ütles, et ma olen idioot, ta söödab mulle need tabletid kas või salaja sisse ja et me ei suhtle rohkem. Suhtlesime siis, kui ta purjus peaga ühendust võttis.

Kui ma ütlesin talle ühel sünnipäeval, kuhu ta sisse marssis, et ma siiski olen otsustanud lapse alles jätta, hakkas ta kõva häälega mu peale karjuma ja ütles, jällegi, et ma olen täielik sitapea ja meie edaspidine suhtlus on null. Tunnistajaid on. Suhtlesime siis, kui ta purjus peaga ühendust võttis.

Mõne aja pärast hakkas ta mulle tasapisi rääkima, et tegelikult ta ikkagi tahab last ja tahab teda koos kasvatada. Üritasin olla mõistev ta eelneva käitumise suhtes, suur šokk jne, olin nõus kokku saama. Tuli külla ja küsis, kas on olnud arengut. KAs ma juba olen nõus aborti tegema. Küsisin, miks ta siis vahepeal juba rääkis seda juttu, et ikkagi tahab last saada. Ütles, et tahtis lihtsalt seksida. Viskasin teda teetassiga.

Suhtlesime siis, kui ta purjus peaga ühendust võttis.

Kuni ma läksin ise tema poole ja üritasin talle seletada. Karjusime üksteise peale pikalt. Muuhulgas ütles ta, et olen lihtsalt suvaline inimene, kes temast rasedaks jäi ja et ta ei taha ei minust ega lapsest mitte midagi teada. Võtsin talt kiusu ja kättemaksu mõttes salaja kõik unerohutabletid ära, millest ta juba siis sõltuv oli.

Üritasin mõne aja pärast temaga uuesti rääkima minna. Ja üksiti ta minu elamisse jäänud asju ära viia. Ta viskas mu füüsiliselt korterist välja, nii, et ma kukkusin trepi peal. Naaber nägi seda pealt. Kuna olin sel hommikul esimest korda last ultrahelis näinud ja see polnud lihtsalt enam kaks triipu testil, sattusin väga paanikasse, samal hommikul öeldi mulle ka arsti juures, et põrutusi tuleb vältida.
Ise ei saanud kiirabisse helistada, kuna ta oli eelnevalt mu telefoni puruks visanud. Ta ise läks tagasi korterisse, keeras ukse lukku ja polnud nõus kiirabi kutsuma. Seda tegi naaber.
Mul on ka traumapunkti tõend, ning asi on politseis fikseeritud, aga avalduseni ei julgenud minna, kuna kartsin kõik suhted täielikult ära rikkuda, lootsin, et kui laps ära sünnib, ehk siis vähemalt tuntakse tema vastu huvi.

Kui ma küsisin Ravolt arstide jaoks ta veregruppi ja perekonnas olnud haiguseid, polnud ta nõus neid mulle ütlema. Küll aga teatas ta mulle mõne kuu möödudes, et tal diagnoositi mõne aja eest mingi suguhaigus. Minul polnud ühtki haigust, lasin testida. Kui vastutustundlik on rasedale naisele mitu kuud mitte öelda, et tal võib olla haigus, on sinu otsustada.
Ta väitis, et sai haiguse minult ja et polnud koos oldud aja jooksul mind petnud, seega mujalt seda saanud. Subjektiivse hinnangu kohaselt: väheusutav. Eriti, kuna ta mind oma eelneva sellekohase kogemustepagasiga õhinal kurssi viis.

Suurema osa mu raseduse ajast me ei suhelnud. Vähemalt mitte tõsiseltvõetavalt. Kuni ta leidis, et võiks proovida uuesti koos olla ja last kasvatada. Ütles, et on oma vigadest aru saanud.

Vigadest aru saamine tähendas seda, et ta heitis mulle pidevalt ette, et ma rase olen. Ja et lapse alles jätmine oli minust isekas.

Kuna ta pidi lapse sündides meile sisse kolima ja ise ütles, et on peremees, arvasin igati mõistetava olevat selle, et kutsun ta endale appi sügisperioodiks puid tassima. Olin kuskil seitsmendat või kaheksandat kuud rase. Ta ütles, et see pole tema probleem.

Käisime folgil. Ütlesin talle, et ma ei saa seda endale lubada, kuna ma ei käinud tol ajal enam tööl ja mul oli 300 krooni määramata ajaks. Ütles, et teeb mulle kõik välja.

Maksis telkimiskoha eest. Kui sinna ilma temata läksin, helistas ta mulle vahepeal ja ütles, et ma nüüd tasuks talle võla telkimiskoha eest ja ostaks talle pudeli viina. Ütlesin, et sa tead ju, et mul pole eriti raha. Vastuseks tuli, et kas sa arvasid, et tasuta lõunad on olemas. Läksingi alkoholipoodi, oma kõhuga, tahtsin häbi pärast maa alla vajuda ja ostsin talle selle pudeli viina. Mingi võõras mees küsis mu käest, kus lapse isa on ja et rase naine on ime ja teda peaks kätel kandma.
Pisarad hakkasid iseenesest voolama.

MEiega ööbis ühes telgis veel mu alaealine õde. Ravo küsis öösel, kas ta võiks temaga seksida.

Ükskõik, mida me ka kokku ei leppinud, ta hüppas iga kord alt ära.

Ta ei käinud kordagi minuga ultrahelis kaasas, ütles, et talle ei meeldi haiglad ja ta käib seal vaid tähtsate asjade pärast.

Lükkas mind kuskil kaheksandal või üheksandal raseduskuul voodist sihilikult mu une pealt alla, sest see oli tema arvates naljakas.

Sain tihti etteheiteid selle kohta, et näen oma kõhuga rõve välja. Leidis, et ma pean talle selle kompenseerima, kuna minust oli isekas mitte aborti teha ja nüüd selline välja teha. Viisidest ma rääkima ei hakka, siit läheb isegi minu piir, aga kuna ma selleks hetkeks juba kõike uskusingi ja tundsingi ennast süüdi ja üritasin säilitada oma lapsele isa, olingi, nutt kurgus, kõigega nõus. Ütles, et kui mina pole nõus, tuleb leida keegi, kes on.

Kaks päeva enne tähtaega ütles ta mulle msnis, et ma võin vittu minna, kuna ma aborti ei teinud ja tema ei kavatse lapse elust osa võtta.

Ravo isa oli kinkinud mulle lapse sünniks erapalati jaoks raha. Ma ise valisin. Küsiti, mida ma kingituseks tahan. Veel paar päeva enne lapse sündi lubas Ravo, kelle kontol raha oli, et ma saan selle ikkagi ja et ta aitab mind takso peale, kui laps sündima hakkab.

18. oktoobri hommikul helistasin talle valudega ja ütlesin, et lähen täna sünnitama. Ta ütles, et helista kellelegi, kes hoolib. Ja et raha kulub tal endal ka elamiseks ära.

Ravo kuulis seda, et kui laps oli sündinud, oma ema käest. Minul oli mingiks ajaks mõõt jälle täis. Saatis mulle tund aega pärast lapse sündi sõnumi, mille sisuks polnud sugugi õnnitlus või nt küsimus, milline ta on. Sõnumi sisuks oli "võtsin ühe õlle". Järjekordselt peategelane.

Öösel tuli Ravo haiglasse, otse kõrtsist, ei vaevunud üleriideid ära võtma või käsi pesema, marssis palatisse ja toppis Ronjale sõrmi suhu ja ütles, et vaata, kui hästi ma talle mõjun ja et mul pole aimugi, mida tema läbi elab ja kuidas isaks saamine mehele mõjub.
Tegemist oli ju ühispalatiga ja mu kõrvalvoodis ärkas Ravo visiidi peale üles naine, kes oli samal päeval keisrilõikega lapse saanud ja pikalt valude käes oianud.
Viskasin Ravo palatist välja.

Hiljem kuulsin sõbrannadelt, et nad olid teda Ronja sündimise päeval Zavoodis tähistamas näinud ja kuulnud. Temale sündis tütar.

Järgnevad kolm kuud eriti ei suhelnud. Küsisin korduvalt, kas ta sooviks Ronjaga kohtuda, aga ta ütles, et ei taha temast midagi teada. Keeldus talle oma nime panemast ja ei lubanud mul oma sugulastega suhelda. Ütles, et keegi ei taha midagi minust ega mu lapsest teada. Keegi ei tahtnudki. Ainult ta vanaema oli mulle kirja kirjutanud, mida Ravo mõnda aega mu eest varjas.

Helistasin Ravo emale ja küsisin, kas ta soovib oma lapselapsega edaspidi suhelda. Ta ütles, et ei, kuna veri on paksem kui vesi. Vat sedasi.

Kui Ronja oli kolmekuune, otsustas Ravo, et siiski soovib teda näha. Ta polnud nõus minu elamisse tulema. Pidin ise minema mingite tema sõprade korterisse.
Kui Ronja toas üles ärkas ja haigutas, umbes viis minutit pärast saabumist, juhtisin Ravo tähelepanu sellele, et tal on nii armas suu, ühtegi hammast pole. Mille peale Ravo kostis, et jah, oleks hea suhu keppida.
See lõi mu pikalt rivist välja. Kord, pärast seda, kui jälle selle üle vaidlesime, kas see nali ikka oli ok, ütles ta mulle, et ainult mina arvan, et see oli rõve, kõik teised inimesed saavad aru, et see on naljakas ja et selliste asjade üle võibki nalja teha.
Tohutu viha ajel kirjutasin selle nalja ta ukse peale, et need kõik teised inimesed siis tõesti südamest naerda saaks. Kui see nii humoorikas on, ei peaks ta ju pahandama. Mõnigi teine, kelle ta välja oli vihastanud, kirjutas sinna midagi krõbedat.
Mis oli meist lapsik, labane ja nõme. Vabandasin, üritasime mitu korda seina puhastada ja katta, lõpuks värvisin üle.

Eelmisel talvel, 30kraadiste külmadega, ütles meie küttesüteem üles. Ronja pidi kombekaga toas olema, käisin teda praeahju ees soojendamas. Teadsin, et Ravol on puhur, mida ta ei kasuta. Palusin mõneks päevaks laenuks. Ta ütles, et ma oleks pidanud selliseid asju ise ette nägema, see polevat tema probleem ja keeldus laenamast.

Samal ajal, kui ta rääkis mulle, et tahaks ikka uuesti proovida ja võiks koos elada, olevat tal, ka ta enda sõnade kohaselt, käinud aktiivselt uue naise otsingud. Siis otsustasingi lõplikult ära, et koos ei hakka me seda last kunagi kasvatama. Aga ta võib osa võtta.
Uue naise otsingutel, muide, katsus ta kosida ka üht mu parimat sõbrannat, inimest, kes aitas ta enda lapse ilmale. Minu subjektiivne hinnag: nõme.

Eelmisel kevadel saatis ta mulle paari kuu jooksul raha. Hiljem tõi veel öösel purjus peaga 20 eurot. Ütlesin talle, et ma ei tahagi mingit raha, kui ta võtaks lapse elust rohkem osa ja ma saaks näiteks iga nädal tund aega rahulikult kooliasju teha. Ta ütles, et ei leia, et tal peaks kohustusi olema ja ei aitanud mind. Kui koolis ainetele registreerisin, küsisin temalt, kas võin ta abile loota, et ma ei võtaks aineid liiga palju. Lubas, et aitab Ronjat mu õppimise ajal hoida. Mitte kordagi. Olin päevade ja ööde viisi magamata. Lisaks sellele kippus ta öösiti purjus peaga helistama või külla tulema. Just siis, kui mul oli napp võimalus unele. Hommikul peeretas teki alla, kus ta laps magas, oma pohmakapeeru. Kui selle peale lapse teise tuppa viisin, ütles, et ma ei peaks sedasi kapriisitsema. Peeretamine olevat mehelikkuse tunnus. Nojah siis. Mina seni ekslikult arvasin, et näiteks üllus ja au, aga, nagu mulle korduvalt selgeks tehti, on ta minust intelligentsem ja teab rohkem juba ainuüksi sellepärast, et ta on mees ja pealegi, viis aastat vanem ka. Ja et ma peaks rohkem sõna kuulama.

Panin ta valiku ette. Aita lapse eest hoolitseda või maksa siis vähemalt rahagi, miinimumi. Ütles, et ta ei pea kumbagi tegema. Ütlesin, et ootan Ronja aastaseks saamiseni ja kui midagi ei muutu, pöördun kohtusse. Ta ütles, et veab kellegagi kihla, et ma ei lähe kunagi kohtusse, kuna ma armastavat teda liiga palju. Seletuse kohta, et tunded, mida polegi kunagi armastusena serveeritud, on ta käitumisega ammu tümaks tehtud. Ei uskunud.

Naistepäeval ütles ta mulle, et ma ei saagi sinna midagi parata, et ma idioot olen, kuna ma olen naine. Emadepäeval saatis mu vittu. Muid tähtpäevi eirati, aga isadepäeval nõudis last näha, kuna on siiski isadepäev.
Paraku olid mul selleks päevaks juba teised plaanid. Need teised plaanid nihkusid sellele päevale, kuna tõstsin eelnevatelt päevadelt kõik edasi, kuna ta pidi tulema Ronjat vaatama. Sõitis Tartusse neljapäeval, last jõudis vaatama teisipäeval. Kuna vahepeal olid pohmellid. Aga heroiliselt teatati, et ju ekstra Ronja pärast tuldi Tartusse.

Kordagi pole Ravo käinud vaatamas Ronjat nii, et ta poleks alkoholi järele haisenud. Tegin selle kohta mitu korda märkuseid, kuna ei soovinud Ronjale sääraseid assotsiatsioone. Ronja pärast tuldi Tartusse, aga nii palju ennast kokku võtta ei suudetud. Isegi mitte Ronja sünnipäeval. Vähemalt tuli kohale. Küsitav muidugi, mida see isa kohta räägib, kui lapse sünnipäevale kohale jõudmine näitab jõulist progressi.

Kuigipalju on ta muidugi hoolitsenud ka, ei taha liiga teha. Aasta ja kolme kuu jooksul on ta näiteks minu assisteerimisel puhtaks pestud lapsele ühe korra mähkme pannud ja kaks korda riietanud. Kord arvas, et me võiks suruda Ronja vastu tulist kaminaklaasi. Et ta edaspidi teaks, et sinna ei maksa minna. Keeldusin kategooriliselt. Ütles, et ma olen nii emane. Väitis, et Foucault teeks talle säärase idee eest pai. Ausalt öeldes on mul selle koha pealt täiesti ükskõik, mida Foucalt teeks, mina oma last sandistama ei hakka.
Loodan, et ei pea enam ühelegi inimesele seletama, miks ma teda lapsega kahekesi kuhugi ei lase. Mul lihtsalt on kuigipalju alust arvata, et ta ei pruugi kuigi vastutustundlikult käituda.

Enne kohtusse minekut helistasin talle ja ütlesin, et nüüd on viimane võimalus mu ees vabandada, siis ma ei kirjuta hagi, aga kui ta isegi aru ei saa, et ta kuidagi valesti on käitunud, ei leia ma ka, et see mingi kaotus oleks. Ütles, et tal pole millegi eest vabandada ja hoidku ma üldse oma suu kinni.

Selleks, et ma hagi tagasi võtaks, ähvardas mind enesetapuga. Ütlesin, et vabanda ja ma võtan tagasi. Ei vabandanud. Ausalt öeldes ei uskunud ma seda enesetapujuttu, aga saatsin ta emale igaks juhuks sõnumi, et ta silma Ravol peal hoiaks.

Iga kord, kui mina ähvardasin kohtuga, ähvardas tema sellega, et ei suhtle siis enam lapsega.

Küsisin kohtus miinimumelatisabi, aga ta vaidles vastu. Kuna ta ametlikult isa pole, tuleb varsti dna-test. Ma hästi ei mõista, miks ta endale sellise lisakulutuse võttis, aga see on tema valik.

Siiani pole veel kordagi olnud sellist juhtumit, et ta küsib last näha, aga ma ei lubaks. Kui mul on olnud teised plaanid, on seda juhtunud. Aga ma pole tal keelanud lapsega suhelda. Ma olen ähvardanud, et kohevarsti saab mu mõõt täis. Tänaseni pole tegelikult kätt ette pannud.
Ravo ema on näinud last kaks korda, olles Tartus läbisõidul ja Ravo vanavanemad ühe korra. Rohkem pole tema vastu huvi tuntud ja rohkem ei lähe mina seda last neile pakkuma ka. Ei peetud piisavalt oluliseks esimese eluaasta jooksul, ei peeta ka edaspidi ja ma ei kavatse nende inimestega enam mingitki tegemist teha.
Sama kehtib lapse isa enda kohta. Mulle aitab. Ta toob endaga kaasa väga palju pingeid ja ma ei soovi Ronja kasvukeskkonnaks sellist kliimat. Ja pidevat enda autoriteedi õõnestamist. Tal oli piisavalt aega ja võimalusi.

Kui ta peaks seda ise lugema, diagnoosiks ta ilmselt lahkelt jälle mu haigeks inimeseks. Olgu. Olen. Ütles, et kõik tema sõbrad (mõlemad) on ka aru saanud, et ma olen haige inimene ja täielik värdjas. Ütlesin, et minu sõbrad, kes on temaga päriselt kokku puutunud, arvavad tema kohta sama. Ta ütles, et see ei loe, kuna absoluutselt kõik minu sõbrad on idioodid ja ei saa asjadest aru ning ma suhtlevatki nendega ainult seepärast, et ennast targemana tunda.

Jah. Ega mina ka kuigipalju pea inimestest, kes tema käitumist õigustavad.

Ma plaanisin alguses kirjutada palju pikemalt ja palju rohkematest asjadest, printscreenida siia kõik vestlused, kirjad jms. Kui keegi mu sõnades kahtleb, võin seda teha. Aga ma ei kavatse kunagi reeta ühtki ta saladust, mis ta mulle usaldas. Ma tean, et tema on minu kõige hirmsamatest kogemustest pajatanud, need jõudsid ringi ja liialdustega minuni tagasi.

Ja selle kõige pärast ma selle kirjutasingi. Kui keegi veel tuleb ja õpetab mulle, et ma ei saa ikkagi ise otsustada, kas tema lapsega võib suhelda ja miks ma ikkagi ei luba, juhatan nad seda lugema.
Ei oskanud leida paremat viisi, võitlemaks ülekohtuga ja eks kuigipalju on osa ka sellel, et ka sellel hingepornostaaril on vaja kuidagi oma hüsteeriat lahjendada. Või kui mul peaks jälle hakkama Ronjast kahju, et ta ei saa oma isaga kasvada, tulen ja loen ise uuesti läbi, tuletamaks meelde, et sellist isa pole kellelegi vaja.
Kui kogu ta käitumises tegelikult polegi errorit ja ma lihtsalt kujutan ette, et minu ja Ronjaga on väga halvasti käitutud, ei peaks kedagi pahandama ka see, et see siin üleval on. Ilmselt võtan selle muidugi kuskil nädala jooksul maha.

Ma ei kavatsegi väita, et ma ise oleks hästi käitunud. Mu põhiliseks veaks oli liigne emotsionaalsus ja emotsioonide põhjal tehtud otsused.
Mul polnud õigust käituda omandiõigustundlikult ja vihastada inimeste peale, kes olevat talle öelnud, et pohhui need Aet ja Ronja, sul on keppi vaja, mees. Aga ma vihastasin. Pealegi olid need vaid tema sõnad, mida ma olen õppinud võtma mitte päris puhta kullana. Samuti ütles ta mulle, et absoluutselt kõik inimesed tema ümber ütlevad talle, et ta ei peaks selle lapsega suhtlema, kuna tema ju ei tahtnud seda last. Aga tema on ikkagi nii hea ja üritab. Võib-olla ütlesidki ja võib-olla oligi neil õigus, võib-olla mina lihtsalt kujutan ette ka, et ta on halvasti käitunud. Ma ei oska neid asju kõrvalt vaadata. Aga võib-olla teavad nad vaid tema versiooni asjast.

Ja päris kindlasti poleks ma pidanud temast mingit aega kümne küünega kinni hoidma sellepärast, et ta on lapse isa. Et mu lapsel oleks isa. Seda, kui väga ta sellest lapsest hoolib, on ta tegudega ammu väljendanud, nüüd ma ootangi, et ta teeks sama ka kõvema häälega sõnadega, võtan kohe selle siit maha. Kui minu poole ei pöörduta enam sellekohaste süüdistustega. Teine variant oleks vabandus, aga seda ei tule mitte kunagi. See on üks põhjuseid, miks ma väga palju asju alla surusin ja ootasin ja ootasin. Mulle ei mahtunud pähe, et üks inimene saab nii halvasti käituda ja sellest ise mitte aru saada.
Või tähendab.

Ravo says: isegi kui ma aru saan, et ma olen isekas ja liiga teen,siis see ei tähenda seda,et ma seda muudan

Kui ma mõne süüdistuse või sõimamise peale vait olin ja üritasin enesekontrolli säilitada, ütles ta mulle, et näe, sa saad ise ka aru, et mul on õigus. Kui ma hakkasin vastu, ütles ta mulle, et näe, sa saad ise ka aru, et mul on õigus, muidu sa ei kisaks siin. Kui ma üritasin omi seisukohti väljendada, rääkis ta minust lihtsalt üle, ütles, et kisada pole siin midagi (kuidas ma õppisin seda väljendit vihkama). Kui üritasin mõnel teisel korral samast asjast rääkida, heitis ta mulle ette, et ma kordan kogu aeg sama asja. Kui juttu tuli vastutusest, oli tal alati muud tegemist.

Oma halvast käitumisest veel niipalju, et ma olen hüsteerik ja mul on piiridest arusaamisega raskusi. Ta üritas mind pidevalt tsiviliseerida ja ma tõesti vajangi aeg-ajalt paika panemist. Põhiline oli see, et ma ei tohtinud teda häbistada avalikus kohas nutmisega. Samas ütles ta mulle, et naudib mu nutma ajamist ja selle pealt nägemist, kuna sellega ta testib, kas mul ikka on tunded. Mis on minu arust veits sadistlik.
Näilise ja tegelikuga tuli mulle veel meelde see, kui me käisime ükskord poes ja pidime minu raha eest maksma, ta ütles, et teeb seda minu kaardiga ise, kuna tal on muidu häbi. Maksin enda kaardiga siiski ise ja ta solvus mu peale.
Tal polnud probleemi sellega, kui ma rasedana rasket kotti tassin, niikaua, kuni jõudsime inimrikkamasse kohta. Ta silitas tuttavate nähes mu kõhtu ja ütles, et tema tütar, aga omavahel ütles, et ma näen selle kõhuga kole välja ja seda last ei peaks sündima.

Põhiline etteheide oligi see, et ma võtsin üksi vastu suure otsuse. Mul ei jäänud väga ka midagi muud üle, kui mind üksi jäeti. Ta eiras mu kõnesid, kirju, sõnumeid ja ei lasknud enam ka uksest sisse. Leidsin, et inimesel, kes käitub nii vastutustundetult, ei saa olla väga vastutustundlikud arusaamad sellisest asjast. Lähtusin sellest, mis tundus mulle õige, mitte sellest, mis oleks tema jaoks mugav. Ma ei saanud teha tema eest natuke aborti ja enda eest mitte. Minu igapäeva on lapse saamine oluliselt rohkem muutnud, kui tema oma. Tema elab sama elu, mis ennegi. Ta on mulle tuhat korda öelnud, et tema ütles algusest peale, et ei taha seda last. Ja mina ütlesin veel enne seda, et ei teeks aborti. Kuigi ma kaalusin seda. Sel hetkel jookseb miljon puntras mõtet peast läbi.Ta ütles mulle, et see on nagunii minu süü, et ma rase olen, kuna mina olen ju naine. Nojah siis. Leidsin, et samal põhjusel peaks mul ka rohkem aktsiaid otsustamises olema. Ta on mulle kunagi öelnud, et suhtleb Ronjaga, kui ma ütlen, et ma tegin valesti ja poleks pidanud teda alles jätma. Et ma kahetsen. Aga ma ei kahetse. Pole sekundikski kahetsenud. Ja, tundes ennast, oleks suure tõenäosusega elu lõpuni süümepiinades vaevelnud, kui ma poleks teda alles jätnud.

Veel olen saanud korduvalt süüdistusi selle kohta, et ma jäin meelega rasedaks, kuna ma ei suunud vastu panna sellisele dnale. . Ja ei saa kuidagi tõestada, et tegelikult ma ei jäänud meelega rasedaks. Pole toetuda muule, kui sellele, et ma käisin pidevalt kaitsevahenditega pinda, võtsin korra SOS-pilli, ei saanud uuesti võtta, kuna neid ei tohi väga tihti võtta ja määrasin aja beebipillide saamiseks. Ta on mind süüdistanud ka selles, et jäin meelega rasedaks, kuna ma tahtsin raha saada. Jah. Kui käima hakkasime, oli ta töötu 26-aastane, kes elas ema kulul. Oh mind golddiggerit. See süüdistus on mind muutnud igatahes väga skeptiliseks kõigi meeste suhtes, kes kurdavad, et neid kasutatigi vaid spermadoonoritena. See kõik on mind üldse väga skeptiliseks muutnud.

Seda ma tahtsingi öelda.

Aga ole lahke, viska esimene kivi ja ütle, et sina poleks küll sellise käitumise peale nii reageerinud.

more is yet to come

2012-01-11T18:00:00.001+02:00

.......................................... ütleb:
oled sa seal?
ma ei käinud täna ikkagi ära, ei riskinud nii kauaks veel välja viia teda
aga kolmapäeval siis
mõtle siis selle üle
see on kurb, kui sa pole nõus nime panema, sest ma arvan, et see võib tulevikus teda solvata
ses mõttes
ja nagu õnnetuks teha
palun arvesta sellega
kui vähegi võimeline oled
Ravo ütleb:
ei taha talle oma nime, sry
........................................... ütleb:
okei
aga et sinu nimi oleks sünnitunnistusel?
Ravo ütleb:
ei taha seda ka
........................................... ütleb:
oled sa päris päris kindel
Ravo ütleb:
jep
........................................... ütleb:
mõtle selle peale, kuidas see mõjub talle
Ravo ütleb:
olen otsustanud
........................................... ütleb:
ja siis sa heidad mulle ette, et mina ei arvesta teistega
kas sa ei taha aega kolmapäevani mõelda?
see ei peaks olema selline asi, mida minu kiusuks teha
aa
kas see on okei, kui ma su emaga edasi suhtlen?
juhul, kui tema peaks tahtma näha last
Ravo ütleb:
ei ole. olen temaga sellest juba rääkinud
........................................... ütleb:
nii et ma ei või suhelda?
Ravo ütleb:
jah
ajad asja ainult hullemaks
........................................... ütleb:
kas see oli tema vabatahtlik otsus või sinu oma
Ravo ütleb:
minu palve, tema nõustus sellega
........................................... ütleb:
isegi pilte ei või saata?
Ravo ütleb:
ära kauple, me ei ole laadal
ära puutu mu emaga kokku
........................................... ütleb:
miks sa siis ütlesid, et ronjast kahju on
palun mõtle väga hoolikalt selle üle, mida sa praegu korraldad
Ravo ütleb:
et ta sellisesse kohta sündis
........................................... ütleb:
ahah
okei
ma ei tea
mina vähemalt armastan teda
Ravo ütleb:
väga tore, tegele sellega
........................................... ütleb:
tegelengi
kui sa aru ei saa
arvasin, et tal peaks olema võimalus vähemalt vanaemaga suhelda
Ravo ütleb:
mitte selle vanaemaga
........................................... ütleb:
aga need sinu ema ostetud riided
nendele ei või ka kärt järele tulla?
Ravo ütleb:
viin need homme peahoone riietehoidu
las küsib sealt tädide käest
........................................... ütleb:
okei
ma natuke olen umbusklik praegu
selle sinu ema koha pealt
jäi mulje, et talle päriselt läks korda
äkki sa mõtled v'lja midagi
Ravo ütleb:
siin ei ole midagi mõelda
sina tegele oma eluga. sina minu perekonda ei kuulu
........................................... ütleb:
miks sa mind käsutad
Ravo ütleb:
keegi ei käsuta
........................................... ütleb:
kas kõik need korrad, kui sa oled aru saanud, et sa oled munnilt käitunud, on lihtsalt mingi meelepete olnud
Ravo ütleb:
ma ei hakka sind süüdistama, sest see oleks sama lapsik, mida sina teed
........................................... ütleb:
sa ei hakka mind süüdistama.....?????????????????
minu arust just sellega sa tegeledki
Ravo ütleb:
ei ole sinuga millestki rääkida
........................................... ütleb:
ja mis minu käitumises praegu lapsikut on?
Ravo ütleb:
miks sa mind rahule ei jäta?
väga hea
........................................... ütleb:
ma lihtsalt ei saa aru, miks sa ronjat karistad
Ravo ütleb:
sulle meeldib südametunnistusega mängida? life is a bitch
........................................... ütleb:
sulle meeldib südametunnistuseta mängida
Ravo ütleb:
ja palun ära käi mulle enam närvidele
........................................... ütleb:
Ma tõesti ei tahagi närvidele käia,
soovin lihtsalt, et lapse sünnitunnistusel oleks isa nimi, et ta ei tunneks halvasti ennast kunagi
et isegi seda isa ei suvatsenud
või nagu talle ei kõlvanud
Ravo ütleb:
seda ei tule sinna
........................................... ütleb:
sa teda näha ka ei taha?
Ravo ütleb:
ei
........................................... ütleb:
miks seda nime sinna tulla ei võiks?
Ravo ütleb:
ma ei taha, et tal oleks mingisugunegi kontakt minuga
........................................... ütleb:
ja kas see on üks su paljudest viimastest sõnadest?
Ravo ütleb:
naera, naera
........................................... ütleb:
ei naera, kurvaks teeb
mul on Ronjast väga kahju lihtsalt
Ravo ütleb:
teeme selle asja ka sinu suhtes selgeks. tundub, et niisama ei saa aru
tsau

2012-01-11T04:12:00.006+02:00

Ronja nägi, kuidas ma nutsin ja tõi mulle selle peale oma nukutita, kiisu ja mõmmi.

Ma arvan, et sellepärast universum paisubki. Mu armastusel tema vastu ja hingevalul ta pärast hakkab nendes dimensioonides kitsas.

Oled sa nüüd rahul, et said ühe väikse ja igati süütu maailma lõplikult purustada? Oled sa nüüd ikka õnnelikum inimene?

tahan

2012-01-10T19:45:00.000+02:00

2012-01-10T13:34:00.003+02:00

Lihtsalt nii nõme.

Mu jõud ei käi üle sellest koerast.Eile, kui linnas olime, helistas Kairo ja ütles, et hullult minu koera sarnane loom jooksis vabalt ringi. Arvasin, et see lihtsalt pole võimalik, tal on ju uus kett, TA EI SAA seda olla ka katki kiskunud. Ketti. Fucking KETTI.

Aga näed. Oligi.

Mul on tast nii kahju. Mina ei taha teda ketis pidada ja kui vähegi saan, võtan ikka tuppa, aga see pole ka nii lihtne enam, kuna ta ei integreeru enam selle toaeluga ja võib Ronjale oma kõige suuremas helluses ohtlik olla.

Kõige nõmedam on see, et ta ju olevat postiljoni rünnanud ja ma pean trahvi maksma. Mul on nii häbi. Postiljoni ees. Niigi eriti nuss töö, ma kujutan ette.

Ja ma päriselt üritan temaga, Muftiga, iga päev jalutamas käia ja nii, aga mu jõud ei käi tast üle.

Ise ma ta siia tõin. Juba lapsena, aga eriti teismelisena, tassisin kõik hulkuvad elukad, kelle kätte sain, koju. Kuidas me emmega sõdisime. Nii ka selle kutsika. Alguses oli kõik jumala fine, aga siis otsustas Illlllllmar, et koer peab ketis olema. Protestisin. Läksin ise ka koerakuuti magama (sedapuhku vabatahtlikult), aga Mees Majas pani asja paika. Ja nüüd ongi. Loomulikult muudab pidev vangistus ükskõik kelle agressiivsemaks. Nii nõme. Lihtsalt nii nõme.

Ei leia mitte kuskilt postiljoni numbrit ka, et vabandada.

2012-01-10T01:08:00.003+02:00

Ma olen täna sellises tujus, et tahaks kangesti kellegagi jutustada. TT oli ennist siin, aga ma ei kasutanud väga võimalust, ahnitsesin lihtsalt iga pooriga seda tunnet, mis ta minus tekitab.
Ta täidab mind protestiga kõikide maailma nõmeduste vastu ja pakub mingit teatavat turvalisust. Sest ta on ka selline. Keskkonnast äärmiselt mõjutatav.

Kui ma vahepeal saan enda peale vihaseks, et nahhui sa halad, kedagi ei huvita su eneseleidmised, pärale ei jõua sa kunagi nagunii, kaua võib, pidevalt mingi enesekeskne ja väga subjektiivne eneseanalüüs käib, fucking melodramaatiline emane, HAKKA PÄRIS ASJADE PEALE MÕTLEMA, siis ma lohutan ennast sellega, et tema maailm on pungil sarnaseid põrkumisi ja tema on ju suurepärane.

Olen kuulnud ühest inimesest, kellel on selline ajukahjustus, et tal on raskusi empaatilisusega. Ma ei tea, kuidas ta selle sai, aga tal olevat see. Ma olen mõelnud. Et kas mul oleks ka võimalik äkki saada mingi selline kahjustus, mis teeks mu vähem fucking tundlikuks. Jah. Jah. Jah. Ma tean, et mu elu oleks siis nii palju vaesem. Aga ausalt öeldes on mul kopp ees sellest, et kogu mu elu juhivad emotsioonid. Või viisid, kuidas ma neid väljendan. Sest ma tõesti ei oskagi teisiti.
Ma ei oska.
Või siis äkki mul juba ongi mingi kahjustus? Samas, ma natuke nagu usun seda, et nii kaua, kuni inimene veel kahtleb, on kõik enam-vähem.

Mõnikord ma püherdan tänaval maas ohjeldamatu naeru käes, teine kord teen sama nuttes.

Selleks, et mu tuju oleks laes, piisab mulle, et näiteks Riin uksest sisse astuks, aga ma võin kõik vittu saata, kui ma tunnen näiteks mingit lõhna, mis tuletab mulle halbu asju meelde. Isegi maisihelveste nägemine kausis ajab mu enesetunde hukka. Pikk jutt. Või no mitte nii pikk.
Kunagi, kui emmel oli juba natuke rohkem raha, aga me olime ikka suht vaesed, käis ta palgapäeval hulgilaos. Alati tõi sealt ka koti maisihelbeid. Ja kuu lõpus, kui mitte midagi muud süüa polnud, kõik oli niigi külm, hall, hirmutav ja närviline, eriti veel kuu lõpus, sõime neid veega, suhkruveega, veel rohkemate maisihelvestega. Kui väga hästi läks, siis ikka piimaga ka. Aga enam ma neid ei söö.

Tal on see ka eluaeg nii käinud. Kuu alguses viis meid teatrisse ja Wilde kohvikusse, aga kui kuu lõpus rahast poole sõnagagi juttu tegid, võis suht arvestada harjavarrelöögiga kõhtu.
Ma mäletan nii hästi, kui vihale mind ajas, kui ta kogu aeg lubas ja kunagi oma lubadusi ei täitnud. Ta teeb seda siiani, ma lihtsalt pole neis sõltuvustes enam nii abitu.

Ja mu kõige suurem soov on, et Ronja lapsepõlv oleks õnnelik. Et ta ei peaks kogu aeg tundma, kuidas ta peab kümne küünega kinni hoidma siia-sinna kõikuvast ebakindlast parvest. Ma kavatsen kõigest läbi närida. Ja ei lase talle kellelgi liiga teha.

Ja minu enda jaoks on kõik hästi loogiline, emotsioonid ei tule eiteakust, kuidas sa ise aru ei saa, et see ja teine.

See võib kõlada nüüd pisut, ma ei tea, totakalt, aga minu silmis on hoopis need teised inimesed hullud. Kuidas saab elada tuimalt? Ma tõesti, MA TÕESTI, kohati kadestan ja kohati ka põlgan selliseid.

Aga. Olen viimasel ajal võtnud elus sellise kursi, mida vist võib nimetada progressiks. Asjad, mis tuleb ära teha. Sest ma pole enam üksi. Üks väike ja süütu inimhing, mu kõige päikselisem väike inglike, sõltub minust. Ma ei saa enam oma emotsioonistiihias ekselda, pean ennast pidevalt kokku võtma. Mõtlema perspektiivile. Kas te seda mitte ei tahtnudki.

2012-01-09T20:53:00.002+02:00

Saime nukuvankri. Ma küll pettusin valikus, üsna soolased hinnad ja odavad väljanägemised, valisime halvimatest parima. Ma oleks isegi rohkem olnud nõus maksma, kui oleks vastu saanud ilusama ja vastupidavama. Aga noh.

Talle meeldib see ikkagi. Veel rohkemgi, kui ma ette kujutasin. Ja üldse on kõik nii hea. Välja arvatud paar asja.

2012-01-09T12:42:00.002+02:00

Põhimõtteliselt. Lähme Ronjale nukuvankrit ostma. Nii kaua, kuni mul veel mingit raha on.

Mõtlesin küll, et äkki ikka laadalt ja äkki ikka saab odavamalt ja nii, aga tead. Pohhui. Ta on minu väike Ronja ja võib küll vahepeal mõne päris uue asja ainult omale saada.

Tunnen ennast ta ees pisut süüdi ka, mõtted vuravad peas ringi, aga pikemalt ei suuda ühelgi peatuda, keskendumisvõime on täiesti null. Pidin esseed ka kirjutama minema, aga tulin siis tagasi, suudan mõelda vaid..jah. Kirjutan teisel päeval.

Ma tean küll, et see on asjade igati normaalne kulg ja ma vihkan seda tunnet, et mind ei jagu piisavalt igale poole.

Nüüd lähemegi raha eest mu süütunnet lunastama.

2012-01-09T10:44:00.000+02:00

ikka veel on naljakas

2012-01-09T10:39:00.001+02:00

MIDA IGANES

2012-01-08T15:26:00.001+02:00

Käisin väljas eile.

Uskumatu, kui halb mul on ikka veel. Kui harva juua, saad paremini aru, kuidas see tegelikult keha ja vaimu ära väsitab. Kas me PÄRISELT jõime kunagi nagu IGA NÄDAL MITU KORDA täis ennast?
KUIDAS ma jaksasin?

2012-01-06T16:14:00.033+02:00

Pildid. Jällegi, vastupidises järjekorras.

Laeva lastetuba, minnes oli teine laev ja ka teistsugune lelula.

Minu kõrval istub mu uus sõber. Marii. Oli, nagu mitmed teisedki lapsed, mulle suureks abiks Ronjaga liu laskmisel. Püüdsid ta all kinni ja, muuseas, igasuguse surveta, täiesti vabatahtlikult, ise tahtsid. Kui vahepeal laua juurde läksime, tuli Marii mind sinna otsima ja ütles, et ma tuleks nüüd uuesti titat liumäest alla laskma. Ja pakkus välja, et ta võib mulle sõrmede peal näidata, kui vana ta on. Neljane. Rääkis, kuidas ta ükskord haiget sai, kui Gilbert ostukäruga talle poes otsa sõitis. Gilbert on venna. Ja kui issi ükskord kolm palka korraga sai, käisid nad isegi tsirkuses.

Ilmar tahtis, et teeksime pilti sellest, kuidas Ronja täpselt leti alla mahub.

Ja need on tehtud HopLopis. See on selline mängukohtade kett. Tasuline. Enamasti kaubamajades. Mina nägin seal enamasti isasid lastega, ju ei osanud nendega muud peale hakata. Aga pisut suuremates linnades, muide, ketil nii hästi ei lähe. Seal, kus on lapsega mujale ka minna. Küllaltki kallis lõbu, muide. Ronja-vanusele oli pilet seitse ja pool eurot, alates mingist vanusest aga juba 12. Seal oli ka lastel palju teha, eriti just natuke vanematel ja kõik on mõistetav ja nii, aga üks asi häiris mind väga ja selleks oli sealne kohvik. Kui kuskil on oma kohvik, on üldiselt taunitav oma toidu ja joogi tarbimine, eks. Aga selles pakuti ainult ilget rämpsu, popkorni ja eriliselt värvilise glasuuriga saiakesi ja siniseid ja rohelisi jooke, ei ühtki mahlavarianti. Suht nõme tegelikult. Selles mõttes, et kui lapsel lähebki kõht tühjaks või tuleb janu ja vanem on sunnitud talle süüa-juua ostma, siis sama moodi oleks ta ju sunnitud maksma võib-olla ehk rohkemgi mingi tervislikuma variandi eest. Mina igatahes võtsin Ronjale ühtteist ise kaasa ja Eesti vaesuri kombel andsin salaja vetsus. Vanaema tellis ikkagi pitsat. See pole tegelikult kõige hullem variant, kui on kohapeal tehtud jne, aga ikkagi on nõme. Et valikut pole.

Laevas oli, muide, laste mängunurk ka täpselt burksikoha kõrval. Mis on hästi kaval ja hästi nõme. Ja Ronja sõigi esimest korda elus burksi, sest vanaema ostis. Valus oli vaadata, aga lohutasin ennast, et ta ei tee seda ju tihti ja mina ise ei osta. Üks kord. Harva. Ise sõin ka. Miks see nii fucking maitsev peab olema.

Aga HopLop siis.

Kaval muna.

See on minu selle reisi lemmik pilt. Nii rõõmus laps.

See väike tüdruk tuli ja sõbrustas meiega. Tal oli kaks õde ka, pisut vanemad. Rääkisid kõik soome keelt.
Lasime Ronjaga liugu, tuli ja võttis mul käest kinni, tahtis ka meiega lasta. Aga siis keeras liu peal tagurpidi ja lõi pea ära. Kui nõme mul oli.
Plika ronis sülle, tegin pai, aga ei oskanud kellegi poole väga pöörduda, kuna noh. Seal polnud ühtki mustanahalist vanemat inimest ka. Ja kui olekski olnud, oleks ka olnud veits imelik minna ja öelda, et vabandage, ma arvan, et see on teie laps, ma arvan seda teie nahavärvi pärast.
Aga varsti ilmus hoidja ja mõne aja pärast ka tüdrukute äiti.

Kui ta alguses meiega mängima tuli, oli mul veits kohmetu olla. Ronja on küll näinud teistest rassidest inimesi, aga pole sellele kunagi tähelepanu pööranud. Aga seekord. Ta muudkui jõllitas ja jõllitas ja tahtis katsuda. Kuidas sa ütled aastasele, et see on pisut ebaviisakas.

Ma tean, et Tallinnas üks mustanahaline naine esitas kaebuse, kui kolmeaastane ta pihta näpuga näitas. Eestis sellist asja teha on ikka erakordselt jabur, kuna meie tänavapildis ju tegelikult ei kohtagi neid nii tihti ja lapse jaoks see võibki midagi uut olla.

Ronja jagas mingit aega tagasi ära, et nalja tegemine on nagu mingi ebakäitumine. Teeb mulle neid trikke, et kõnnime-kõnnime ja siis ühel hetkel pöörab otsa ringi, kihistab ja kõnnib vastupidises suunas. Vudib mul itsitades eest ära. Ja ta võib seda sama elevusega teha umbes lõpmatu hulk kordi.
Nii ka seal. Pidin teda mitu korda ühte torusse tagasi "otsima" minema ja väga üllatunud olema. Iga kord oli nii naljakas.

Nii, mis seal toimub?

Tahtis tagasi üles ukerdada.

Kui see masin tööle lülitada ja pallid kollasele alusele panna, siis pallid hakkavad üleval õhus keerlema ja vahepeal pudenevad alla ka. Ronjale väga meeldis, nii Suure Punase Nupu vajutamisega tööle panemine kui ka pallide suskamine. Võtsime suurelt ette, poetasime kogu autotäie sinna vahele.

Ilmar tuli vahepeal muidugi luurama, tal on kogu aeg ülevaadet vaja. Ja hakkas inimestele oma halvas soome keeles rääkima, et tema on keskkoolist saati samas kaalus ja ta võib oma nippe jagada. Valgeid asju ei tohi süüa.
Mul oli umbes nii mark, et ma oleks tahtnud silmad ja kõrvad kinni kuskil vaakumis peidus olla.

Üldse. Ükskõik, kus me käisime, ta kogu aeg tõlkis kõva häälega. Mida rohkem märkuseid talle teed, seda kindlama sihiga ta neid asju kordab. Tema sõna peab ikka viimaseks jääma.

Unemuna.

Ja see oli üks lastekohvik. Imearmas ja kohutavalt kallis. Ma oleks muidugi tahtnud talle sealt midagi kaasa ka osta, aga lihtsalt polnud võimalik. Sisendasin, et need asjad on nii ägedad ja nummid, kuna neid on korraga nii palju.
Kooki sõime küll.
Regina Spektorit lasti, mis sobis sinna atmosfääri vägagi kenasti.

Kalli-kalli.

Ronja tunneb fotoka vastu huvi. Sattus väga vaimustusse, kui näitasin, et me ekraanile ilmume.

Mõmmi kiksid peab ju ka ära pesema. Uhke hambaarstist vanaema vaatab pealt.

Titat on vaja.

Paneb riidesse.
Sokid käivad küll kaela.

Käisime lähedal linnades, näiteks Hämenlinnas. Ja selle linnuses. Ja suurtükimuuseumis. Neil on seal üldse uskumatuid muuseume, kunagi käisin näiteks ühes käärimuuseumis.

Emmel ja Ilmaril on see komme sõita mõnda linna lihtsalt maju vaatama. Ja see on tore komme, kuna see on üks asi, kus nende yin ja yang hingab ühes rütmis. Emme vaatab, et oleks ilus, Ilmar uurib, kuidas miski ehitatud on.

Vaatavad kuud.

Tibulind.

Arva ära, kas Ilmar tegi tuhat korda punased-hõivasid-valge nalja. Tal on üldse see komme. Ühte asja mitu korda korrata, eriti, kui saab veel superhead sõnamängulist nalja teha. A la meil veel kümme kilumeetrit sõita. Kilumeetrit. Kilumeetrit. Kilumeetrit. Siis vorsti jõuame. Vorsti. Vorsti. Vorsti.

Vanaema aardekirst saadi kätte.

Ilmar pani iga õhtu Ronjale küünlad põlema. Ronjale meeldis.

Nüüd ma mõtlen küll, et võib-olla tegin Ilmarile liiga. Ta on ju tegelikult heasüdamlik ja nii. Üldse, meenutab väga Michael Scotti USA Office´ist. If you know what I mean.
Aga. Selleks ongi vaja vahepeal ennast tühjaks laadida. Saab edasi minna jälle.

2012-01-06T02:34:00.007+02:00

Nonii.

Jälle sa pervad mu järel. No mida sa siit küll leida soovid?

Mmm.

Ma võin sulle rääkida, mis ma teinud olen. Me. Mis ME teinud oleme.

Käisime Soomes. Vanaemal külas. Minu isiklik goal sai rakendatud. Soovisin, nimelt, et Ronts vanaemaga rohkem sõbraks saaks. Ronja küll leppis temaga varem, aga ka mitte alati, kuid ise väga kontakti ei otsinud. Nüüd on nad suured sõbrad.

Asja kallale. Reisi ju ikka kasutatakse eemalt mõtisklemiseks. Kui ei pea põrandapesu ja muude banaalsustega ametis olema. Jõudsin paljudele järeldustele.
Võin teile argisematest siin rääkida ka.
Punkt üks.
Ma ei kavatse mitte kunagi enam, kui mul vä he gi võimalik, elada koos ei oma ema ega ka Ilmariga.
Olen seda ehk liiga radikaalselt teinud, kuid mingil hetkel otsustasin kõik vähegi võimalikud pingestajad oma elust välja lülitada. Pufffff.
See on, jah, suuresti tingitud minu hädisest kompromissivalmidusest ja ma loomulikult ei oskagi kellegagi koos elada. Ja meil tülitsetaksegi vist nii, nagu teised inimesed harjunud pole. Või noh, eelmine kord tuli politseigi kohale. Nagu. Aga, ma ise tahaks nagu loota, et ekstravertsus on mingis mõttes ikkagi tervislikum. Teistel võib ära kammida küll. Meil läheb nii edasi, nagu midagi poleks juhtunudki.

Igatahes. Ma ei kavatse siin väga palju musta pesu pesta, aga kui sa Ilmariga kohtunud oled, siis kindlasti oli ka sinu esimene mulje, et oi, aga ta on ju nii tore mees. Mmmhmh. On-on. Esineja.
Ta saab Ronjaga kenasti läbi. Kui mu ema juures on. Või talle pugeda on vaja. Mitte, et muidu just halvasti, aga kui emmet pole, siis ta trügib palju minu territooriumile.
See on pikem jutt.
Näide.
MINU jaoks on väga oluline, et Ronja saaks võimalikult palju ise proovida kõike. Näha, kuulda, katsuda. Ta ei saagi teisiti midagi õppida. Ronja kõndis pudeliga ringi. Jõi sealt vett. Osa lodises maha, jaa, ta on laps, pole veel osav. Ilmar kakub pudeli käest, sest no tohhoo perse, parkett ju. Mis kuradi parkett. Mul on täiesti pohhui sellest parketist. Jah. Mina pole selle eest maksnud. Aga tema ka pole. See on ka üks asi Ilmari puhul. Emmel on juba ammu ükskõik, aga millal iganes kuskil maksmiseks läheb, küsin ma talt juba ise, ega ometi näiteks parkimiskella kontrollima pea, sest nii kaua, kui ma mäletan, laseb ta alati sel hetkel jalga.
Aga kõige suurem peremees. Räägib kogu aeg inimestele, kuidas nemad teevad ja teist korrust ehitavad jne. Ja kõike ta fucking kontrollib. Selline asi, et võti minu või emme käes oleks, ei tule kõne allagi. Unustasin kindad korterisse, armulikult see üks kord anti mu kätte võti, et saaksin ära tuua ja, saad aru, ta helistab mulle, et meelde tuletada, et ma ikka võtit tuppa ei jätaks ja teist korda veel, küsimaks, ega ma võtit tuppa ei jätnud. Kõik kuradi ampsud on loetud. Isegi fucking salvrätte jagab tema, armu pärast.

Kõrvalepõige. Ma ei saa rääkida kõigi eest, aga minu arust on nii, et kui koos, siis koos. Eks. Ja asi pole üldse suurusjärkudes, minu arust on oluline see, et jagame seda, mis meil on, ükskõik kui palju seda on. See, kas inimene on valmis jagama, on oluline. Minu arust ajavad näiteks mehed tihtipeale need asjad segamini. Arvavad, et naised tahavad neid ainult raha pärast. Minul isiklikult pole veel olnud õnnetust sellist inimest kohata. Aga kui mees on valmis tegema mu osalise oma väheses või rohkes, siis see on see, mida ma hindan. Vastan igal juhul samaga. Ja minu arust kipuvad mehed ennast üldse liiga tihti, ma ei tea, lohutama sellega, et neid ei taheta, kuna neil pole raha. Eeee...ei. Ilmselt on asi ikka milleski muus.
Üleüldse.
Ma olen mõelnud selle peale, mida inimesed ütlevad abieluvandes. Kummalisel kombel ma internetist seda klassikalist eesti keeles näiteks ei leidnud. Aga enam-vähem teame kõik, eks.
Ma pole üldse kristlane, aga mulle meeldib see vanne. Nii peakski olema. Kui tunda, et sa tahadki kõike seda teha ja olla. Siis alles võib hakata rääkima armastusest. Minu arust.
Üldse. Partnerlus, igas vallas. Mitte üks ja teine. Partnerlus on oluline. Kirg pole armastus. Aga armastuses peab kirge olema. Aga ka pühendumist ja hoolimist. Leian ma.

Ma ei tahagi rohkem Ilmarist rääkida. Praeguseks olen talle andeks andmas. Asju. Ei pea siinkohal silmas vaid neid selle reisi sündmuseid. Vaid üldse.
Aga üks on kindel. Mitte kunagi ei lase mina öelda mitte kellelgi oma lapsele et ta on sitt ja ta ema võib ta maha ka lüüa. Või autoukse liiga kõvasti kinni tõmbamise peale vaikides vaadata, kuidas mu laps juukseidpidi autost välja tiritakse, maha jäetakse ja ise minema sõidetakse. Veel vähem hakkaks ma sellise inimesega koos elama.

Aga ta on ju nii tore mees.

Parkett. Selle otsustasin ka ära. Et ma ei tahagi kunagi endale liiga luksuslikku elamist, kuna ma ei kavatse oma elu mööda saata maja orjates. On hulgaliselt palju toredamaid asju, mida selle ajaga teha.

Ainult natuke siiski veel. Ilmar on hästi arhailise kasvatusega. Võtab endale õiguse kõike nürimeelselt hinnata, aga mitte näiteks argumenteerida.
Ja seal kõrval on siis see Soome ühiskond.
Avastasin jahmatusega kuidas ma ISE olen palju lähemal sellisele Ilmari maailmale ja mul hakkas korraga nii nõme.
Sellega on lõpp.

Tead, kellaaeg on ikka selline, et ma pean ennast kontrollima. Läheb vist liiga isiklikuks ära, proovime homme või millalgi uuesti.
Või tule mu rõdule coffe time´ile, siis räägime ükskõik millest.
Aa, see oli küll piinlik täna. Kui täna sadamas, keset miljoneid soomlasi, hakkas mu telefon üürgama oma suurema osa inimeste helinat. Selleks on:

Jooksin vetsu.

hea algus..

2011-12-26T15:31:00.000+02:00

..on vähemasti see, et päeval, mil üle lahe sõidame, on torm.

2011-12-25T23:39:00.007+02:00

Munake.

No muud ei jäänud üle.

Snegurõtška i Ded Moroz.

Etteasted.

Ronja uus hommikumantel.
Proovisime Ronjast uue karumõmmiga pilti teha.

Aitab küll.

Kartis, et välk tuleb, aga ei tulnud.

Teeb süüa. Kaks kaussi ju.

Mängib oma nukudega. Erika emmele suur kalli ja aitäh - tegi Ronja nukudele palju armsaid riideid.

2011-12-25T18:41:00.004+02:00

Kõik on kuidagi nii hästi. Mulle on siiani need jõulud väga meeldinud.

Pole väga arutult õginud ka. Pidulikult ja rikkalikult küll, aga veel jaksan liigutada. Meie laud pole päris jõulutraditsiooniline, küll aga kannab meie enda oma. Ehk et, suht iga kord, kui emme Tartus käib, teeme punast kala. Nii ka seekord. Ja salatit tegime ja liha olid nad ka juba Soomes valmis teinud.

Mõned külalised on ka läbi astunud.

Palju kingitusi saime. Mitte kunagi pole nii palju olnud. Ronja sai kõige rohkem. Ühe Ronja-nimega kaunistatud paki seest tuli välja ka malmpott, mida mina ammu ihalesin, emme seletas midagi põlvkonnalisest kestvusest ja jaada-jaada. Ma kavatsen seda kasutama nagunii hakata.

Mingi hetk, kui teises arvutis eluliselt tähtis NBA arvutimängläbi saab, katsun pilte ka panna.

Ja siis homme sõidamegi ära ju. Juba. Imelik.

2011-12-24T12:26:00.004+02:00

Mul polnud Ronjale võimalik midagi kinkida sünnipäeval ja ka mitte jõuludeks. Valikute küsimus? MA ei tea. Ehk tõesti. Ainus, mille arvelt ehk oleks, oleks olnud imetühised kingid, mis ma teistele tegin. Ma ei tee neid üldse iga aasta ja päris kindlasti ei oota ma midagi vastu. See aasta tegin. Järgmisel ilmselt mitte.

Ja samas. See ilmselt ei tee teda õnnetuks, hoopis mind. Sest mina tahaks talle kõik universumid ette tassida.

Ühe tegin võhivõõrale ka. Eile ilmus akna taha pisut peksa saanud moega mees, kes ütles, et tahab koju sõita, ega meil eurot leidu. Kui päris aus olla, siis ma pisut pelgasin, aga koukisin Ronja kassast talle euro. Jõuluaeg ka ja nii. Tal polnud kindaid, käed kuivad, sinised ja nagu kivist. Ja ka salli polnud. Võib-olla tal tõesti, jah, läks käest ära, umbes jõi raha maha, aga tahaks nüüd koju minna. Meilt euri saanud, läks edasi naabrite ukse taha. Nojah. Loodame, et jõudis koju või et vähemalt sai oma joogi kätte. Mis iganes, TEGELIKULT me ju oluliselt vaesemaks ei jäänud.

Täna tuleb meie ülejäänud pere. Ja mina kavatsen Ronjale rõõmu valmistada sellega, et lähme sellele imeõhukesele lumevaibale kelgutama. Ja võib-olla teeme nukuriideid ka.

2011-12-21T17:15:00.003+02:00

Neetud. Ma olen jälle fiktiivsesse karakterisse armunud, sedapuhku siis filmi "Drive" peategelasse. Kui sulle meeldivad isased filmid aeglaste ja lakooniliste dialoogide ja udupeente kaadritega, soovitan soojalt. Kas või juba super awesome soundtracki pärast.

Muidu. Tänane päev pole kergemate killast, ikka veel mõlemad haiged, Ronja kapriisitseb ja on vingune, iga kriise lõikab läbi mu funktsioneerimast tõrkuva aju, korraga külm ja palav, kondid ja silmad ikka valutavad. Aga ööga võrreldes on muidugi palju parem, Ronja ärkas mituKÜMMEND korda üles, kisaga, laulsin ja paitasin, ise värisedes ja valutades. Tal tulevad ju hambad ka. Ja ta sonib, oma, ütleme, et sõnavara piires. Nii hirmus oli. Tahaks üle kõige magada aga VOT ei saa. Mind on heal juhul poole eest, aga vaja kahe-kolme jagu. Tulgu mulle veel rääkima, et.

2011-12-20T21:35:00.003+02:00

Mul on ikka eriti sitt olla.

Ma pole kunagi varem nii tihti haige olnud, kui pärast Ronja saamist. Ilmselt rasedus, sünnitamine, imetamine ja igapäevased aplad hingesööjabakterid ja stress on keha üsna nõrgaks teinud. Ja just palavik või alapalavik kummitab mind varasemast enam. Või noh, kui ma haige olen, siis enamasti just palavikus. Mitte põiepõletikus või midagi.

Ma tean, mida mingid uga-buga teooriad selle kohta ütleks. . Vähemasti aiman.

Tahaks, muidugi, ise hoolitsust ja teki sees telekat vaadata, aga kuna Ronja on ju KA palavikus, ei vea eriti välja. Ta tahab minu süles olla kogu aeg, aga praegu, thank god, magab.
Kui ise selle sees mitte olla, ei pruugi mingeid nüansse ette kujutada, a la palavikus lapsel ei tohi mähet olla ja siis ta pissib suht kuhu juhtub ja kummardamine on minu jaoks praegu väga vaevaline. Kõik on vaevaline. Kontide vahel on külm ja valu, silmad väsinud, kuivad ja ka valusad. Ronja palavik oli juba nii kõrge, et võis/pidi ravimit andma. Ma tean küll, et parem oleks umbes mitte, aga fuck this shit, ma ei taha, et ta piinleks. Kui tal oli muidu sama halb kui mul, oli tal ikka päris kuradi halb.
Aga mis seal ikka. Hambad ristis kannatan ära, saan hakkama ja saan veel hästi ka hakkama, raisk. Kas või kiusu pärast.

2011-12-19T14:25:00.001+02:00

2011-12-19T00:30:00.013+02:00

Tõstsin jälle tube ümber. Ühest küljest Ronja ohutuse mõttes. Aga mulle meeldib seda aeg-ajalt ka põhjuseta teha. Või noh, mingi hädavajaliku põhjuseta. See aitab nagu mingeid ajajärke lõpetada või ka alustada. Minu arust. Pluss mulle meeldib see murdosake segadust, mis mus tekib, kui ma lähen ruumi ja pole uue paigutusega harjunud veel. Juba väga väiksena meeldis. Ma mäletan, kuidas me käisime väiksena emmele (ja võib-olla isegi issile) pinda, et teeme remonti. Sest meie arvasime, et remont tähendab asjade ümber tõstmist. Öeldi, et ei saa, sest raha pole. Mis mõttes ei saa. Iga liigutus maksab. Ahah siis.

Pealegi, ma tahan võimalikult palju ruumi, mis meil on, ära kasutada, et ei oleks sellist kapseldumist. Tõstsin ühte tuppa suure peegli, kolin sinna kõik meikimise, riiete, ehete ja muu säärase majanduse ja üks teine väike tuba on ainult magamiseks. Oma tähelepanekutele toetudes tundub, et kui väga suur osa (m)elust käib voodis...ma mõtlen, et söömine, magamine, lugemine, arvutis passimine, niisama passimine, siis see pole nagu voodi enam. Ses suhtes, et kui aeg magada oleks, ei saa und jne. Ja samas, ei viitsi sealt eriti üles ka ajada ennast, sest voodis on mugav ja saab ju igast asju teha.
Ei taha tarbetult vedeleda, aga tühjusesse vaatamast avastan ennast ikka sageli.
Igatahes, nüüd mul ongi siis buduaar..

..ja tuduaar.

Hommikusöök.

Ja Mari ja Mia ja Triin ja Riin käisid ka külas täna.

Maril on nii sinised silmad.

Klassikaline mitu-varvast-sul-on-üks-kaks-kolm-neli-viis-kuus-üks-on-üle-peab-ära-sööma-nomnomnom mäng.

Sokk jalga. Auuuua. Jallllllga. Auuuuuua. Ronja kordab suht kõike järgi. Eriti, kui rõhutatult öelda. Väga selgelt ütleb ta välja veel vähe sõnu, aga näiteks juua on buuu aa ja õue on ueue jne. Ja ta saab väga paljust aru, mida rääkida. Too oma tõga-tõga-tõkk (signaal) auto. Või vii see pessu. Või tädi Triin aitab nukule riided selga, mine vii talle. Aga kus su kutsude raamat on? Jne. Teab kõiki kehaosi, seda juba ammu ja küsimisel osutab. Aga ka muid asju teab. Eks ta statistikat korjab nagunii kogu aeg, aga üritan talle iga päev ikka mõne uue sõna õpetada ka nagu konkreetsemalt.

Ronjal on ka nii sinised silmad.

Kiusasin plikasid ninapumbaga, pumpasin õhku näkku, neile meeldib. Mia hakkas vastu kiusama.

Peace yo.
Legendaarne (ja väga maitsekas!!!!!) traadist kuusepuu. Nagu näed, mõtlesime su peale su sünnipäeval, Kärt..

Oi näe, läksin taimeri nupu vastu kogemata, IT´S A SIGN, GRUPIPILDIAEG!!!!!

Hull õpetlane siis.

2011-12-18T00:08:00.015+02:00

Pole ammust Ronjast pilte pannud. Panen, aga need ei tule kronoloogiliselt päris õiges järjekorras.

Täna käisid külas Mari ja Mia. Õigemini, Miake toodi esialgu hoiule ja mul oli selle üle hullult hea meel. Ta on kallis tüdruk. Ja nüüd ma juba julgen teisi lapsi ka hoida, beebi kõrvalt väga ei kippunud, kuna nad vajavad väga erinevat tähelepanu. Aga nüüd hoian meeleldi, omakasu ka sees, Ronja hirmsasti tahab teistega suhelda ja laste omavaheline mäng on ikka midagi muud.

Pealegi, see ehk õpetab jagama ka. Õnneks neid probleeme pole veel olnud, polnud ka täna. Pigem oli see, et Ronja viis õhinaga Miale oma titanuku, aga Mia ei tahtnudki. Ronjast hakkas kahju. Lahendasin olukorra nii, et hakkasin ise titaga mängima, see, nagu ikka, tekitas ka Mias uudishimu. Tahtis, et Ronja ta nina nuuskaks, aga Ronja ei teinud seda, ta allub n-ö käsule alles siis, kui inimesega natuke kohanenud on. Miast hakkas kahju. Lahendasin olukorra nii, et nuuskasin ise tita nina, mille peale tegi seda ka Ronja.

Tahtsid ise kartuleid pesta.

Siin on nad küll nagu meie Kärdiga.
Mia ehitas suure torni.
Ronja vaimustub.

Ja gruuvib.

Üks tuleb svammiga. Ei, loomulikult pole seal vahendit küljes.

Kiisule ampsu.

Mia täiega armastab seda mängu.Võidukas seitse. Tahtis ka kaasa lüüa.

Kiksid sügelevad.

Üks tuleb..

..ühega.

Tita tahab ju ka munamobiiliga sõita.

Hõljub.

Ronja viis kiisule kõõrdsilmse sõbra.

Tädi Kärt on maailma lemmikuim. Mina ei koti teda üldse, kui Täät siin on.

Titadele peab ju ka d-vitamiini andma.

Nukumängud.
Emme peab ka nuuskama. Umbes 300 korda päevas. Mil iganes see tal pähe tuleb.
Nukumängud.
Ise puhub.
Kiusatakse välguga.

Nõudepesu.

Teleka saime ka korda ju. Või nohhhhhhhh. Tehnik käis. Olin enne välja pakkunud, et äkkki on ikka mingi asi seinast väljas, aga Teadjam Isane ütles, et ei. Katki on.
Mhmh. Tehnik tuli, pani adapteri seina ja irvitas meie üle viisakalt. Nii mark oli.

AGA kuna digiboksi pulti pole, tuleb leppida vaid TV6-ga ja enamasti tuleb sealt saasta. Näiteks praegu. Mingi erakordselt sitt film lennuõnnetusest ja lumeinimestest. Go figure.

2011-12-17T14:08:00.001+02:00

2011-12-17T12:14:00.001+02:00

Aa, ja lisaks nõudepesule, nukumängudele, kiisul kassimänguasjaga järel käimisele, söögi tegemisel...abistamisele, meeldib Ronjale praegu väga selline mäng, et ta kasutab minu kätt enda omana. Ehk, võtab mu käe ja asetab asjale, mis ta tahab ja siis ma annan selle talle. Jne. Ise kiunub vaimustusest.

2011-12-17T11:44:00.002+02:00

Tulin ütlema siia sellist väga olulist asja, nimelt seda, et mul on ikka nii hea meel, et suvel marju sai korjatud ja külma pistetud. Nende andmine Ronjale on seni parim lahendus, leevendamaks hammaste tuleku valu. Ta muidu ei söö ka punnis ja paistes suuga väga midagi.
Ja, kuigi külmutatud toit pole kunagi sama, mis värske, olen kuskilt kuulnud, et juurikatele, puuviljadele ja eeldan, et siis ka marjadele, ei pidavat külmutamine ja sulatamine nii halvasti mõjuma, kui näiteks lihale või kalale. Umbes ei lõhu kudet või midagi.

Lund sajab. Ma sekundikski ei ootanud seda ja mind ei lööks mustad jõulud ka eriti rööpast välja, aga ma olen selle lumega nüüd nõus, kuna ärisime Tealt Ronjale kelgu. Sõitma tahaks teda küll viia.

Käru vihmakile on ka kadunud. Pärast viimatist Tallinnas käiku. Jah, ma olen küll hajameelne, kuid asju päriselt ära kaotan ma siiski üsna harva. Enamasti lihtsalt ei mäleta, kuhu midagi toppinud olen, aga vähemasti alati kuhugi ära.
Ma ei saa aru. Kuhu see jääda sai. Kuigi, Ronjaga reisides on mu tähelepanu küll, jah, talle suunatud. Võimatu pole.
Ühesõnaga, nii kaua, kui lund sajab, me eriti mobiilsed pole.

2011-12-16T18:51:00.001+02:00

you asked for it

2011-12-16T01:03:00.000+02:00

Ronja jääb alati süvenenult kuulama :)

2011-12-15T15:32:00.006+02:00

Eile saime valmis ühe suurema koolitöö, nüüd mõneks ajaks rahu, jaanuaris vaid vaja esseed kirjutama minna, aga see on suht lebo, ma usun.

Innust, millega töö valmis saamine mind täitis, regasin kohe uutele ainetele ka. Alates eilsest vist saigi ja õis oli maas pidevalt. Liiga paljudele registreerisin. Peaks uurima, millistes eriti kohal ei pea käima. Aga järgmine semester teen kõik teisiti. Nagu alati.

Nüüd on rohkem aega päris oma asjadele pühenduda. Nokitsesin kingade kallal ja sain juba vihaseks, kuna küünealused on superatakki täis. Kui ma sellest midagi õpin, siis seda, et litreid ei hakka ma kunagi kuskile enam kleepima. Kui, siis õmblema ehk.

Ronjaga käisime mänguväljakul täna. Esimest korda. Otsin meile uusi tegevusi. Besides, ta tunneb nii suurt huvi teiste laste vastu, raamatutes, karpidel, telekas, muusikavideos. Ja tal on kaks silmaterakest, beebinukku, ka. Neid tassib ta kaasa kõikjale, vannitab, annab süüa, kakub riideid seljast ja tahab siis, et keegi need uuesti selga paneks. Et ta saaks jälle ära võtta. Tõin kuurist meie vana nukuvoodi ka ära, küll nüüd sätib neid sinna tudile. Ja mässib nukuteki sisse ja siis õõtsub ja laliseb. Vist imiteerib/mõnitab seda, kuidas mina talle laulan.

Tahaksin talle nukuvankrit kinkida, aga mul pole raha.

Olime mänguväljakul ainsad. Sitt ilm ka. Kuigi ta paljude asjade peal veel mürada ei saanud, meeldis see talle siiski. Tema jaoks on pingid väljaku ääres, muuseas, ka väga huvitavad atraktsioonid.

Kavatsen veel minna, kuna, ausalt ka, päeval on hoopis teine mekkkkk, kui kas või korra linna saab või, jumala eest, toidupoodigi.

2011-12-14T01:31:00.010+02:00

Ronja jäi just tudile.
Klassikalise muusika taustal. Kärdi jaoks on see väga oluline.
Olen ise ka kuskilt kuulnud või lugenud, et väikestele lastele mõjub kõige paremini klassikaline muusika või house. Sest need on hästi korrapärase ülesehitusega. Mulle endale lähevad mõlemad.
Aga nt Pink Floyd mõjuvat kehvalt. Ma tean, mul on endal ka raske uskuda, et see kellelegi halvasti mõjuda saab. Aga IGAKS JUHUKS esimesed pool aastat tema kuuldes väga ei lasknud. Nüüd olen julgemalt jälle kuulama hakanud. Aga kompromissi mõttes pööran nüüd ekstra tähelepanu sellele, et ta kindlasti klassikalist ka kuulaks. Pealegi, Kärdi jaoks on see väga oluline.

Meil telekas ei tööta. Tähendab, ma pole täpselt aru saanud, milles asi on. Ilmselt modemis või selles viga, sest seal ei lähe ükski tuluke põlema, aga kui mälu ei peta, peaksid need seda tegema.

Mind siiani pole see väga morjendanud, kuna teleka vaatamise harjumust pole tükk aega olnud, aga kuna me tihti siin suurema osa päevast siiski kahekesi oleme, tahaks mingit tausta. Muusika on teistmoodi taust. Tahaks telekat ka. PEalegi, ta on vaikselt selles eas, et ma tutvustan talle lastesaateid.

Täna näiteks vaatasime youtube´ist Lolo ja Pepe triloogia ära. Just nimelt. Triloogia. Ma olin veendunud, et neid osi oli palju rohkem, kuna mälestus on lihtsalt nii sügava pitseri jätnud.
Süda jäi rahule, kuna siiani ma ei teadnudki, kas või kuidas nad salaküttide laevalt pääsema said. Sai jälle ühe ukse sulgeda.
See on nummi multikas ka. Nunnult joonistatud. Ja selline. Õpetlik. Mitte, et tingimata iga mänguasi või multikas hullult hariv peaks olema, umbes, nagu ta muidu ei areneks, aga kui see on meeldivalt tehtud, on ikka lahe. Vähemalt pole nüristav.
Kuskilt olen lugenud või kuulnud, et vanuseni kuskil 13 pidavat telekas enam-vähem arendavalt mõjuma, sealt edasi taandarendavalt. Oleneb, mida vaadata ka muidugi.

Lolo ja Pepe puhul on see ka meeldiv, et nad actually näevad pingviinide moodi välja ka. Võib-olla on mu hirm asjatu ja multikates loomulikult ongi kõik võimalik, aga mind ikka huvitab, KUIDAS peaks lapsed aru saama, et nt mingi "Cow and Chickeni" tegelased on lehm ja kana. Meie, muidugi, saame, me teame, mis asi on udar ja nii, aga mind huvitab, kas lapsed ka neid paralleele näevad. Või siis ongi nende jaoks umbes multika-tiigrid ja tiigrid. Ei tea.

Ja selle üle on mul ka hea meel, et "Pingviinipoeg Lolo seikluste" üle vaatamine ei rikkunud seda minu enda jaoks ära. Nagu on juhtunud nii mõnegi lastesaatega. Kessu ja Tripp on, näiteks, ikka väga imelikud tegelased.

Riin rääkis mulle, et ta ema viis tädi lastele neli dvd-d Mõmmi Aabitsat ja lapsi absoluutselt ei huvitanud see. Neil on väga fantaasialennuline Lotte. See on üldse suht kuum laste seas.
JA, võib-olla nägime seda liiga hilja ja Mõmmi Aabits üldse titekamatele mõeldud, aga see oli küll selline tönta-lönta. Nagu are you fucking kidding me. Aga ikka vaatasime, sest lasteekraan oli üdini Püha. Vaatasid kõike, mida ainult anti.

Ja ma juba ette kardan seda konflikti endas ja ka Ronjaga. Ühest küljest tahan talle maailma parimat ja et ta õnnelik oleks. Aga nüüd, mil ei pea enam niimoodi tunde lugema ja lastesaateid ootama, sõltub see ikkagi vanematest rohkem, palju lapsed neid näevad. Ja ma ei tea, kas mul oleks talle südant öelda, et kahest tunnist on küll. Mine mängi õues. Ei istu päev otsa teleka/arvuti ees/taga.

Selline hea ja hea konflikt. Või halva ja halva. Näilise ja tegeliku.

Olen kuulnud, et enda pohmakapäevade ajal on see muidugi suht hea variant.

Ma tahaks talle tegelt mingit kogu. Filmidest ja multikatest. JAHHHHHHHHHH, ma tean, et päris palju asju saab alla laadida, kas muidugi eestikeelse pealelugemisega. Aga. Aga aga aga. Mulle meeldiks need mingil kandjal, kuna esiteks, telekas on lae all, arvuti on laua peal. Ma arvan, et telekas rikuks seega vähem silmi, kuna ta peaks kaugemalt vaatama. Lapsed tahavad oma lemmikasju ikka nii umbes miljon korda vaadata. See poleks nagu raiskamine. Saab kuskile kaasa võtta ja. No ja. Pealegi. Ma saaks siis ise arvutis olla. MISASJA. Õppimise tarvis ikka. Äkki.

2011-12-13T23:34:00.000+02:00

weekend isegi hästi

2011-12-13T00:17:00.001+02:00

oma aja kerglane muss

2011-12-12T14:54:00.003+02:00

Pikk nädalavahetus on olnud.

Muuhulgas käisin väljas, Auras ja issi perel külas.

Väljas oli päris äge, kui endised vangid ja aga-lähme-annelinna-peole-tüübid välja arvata. Ses suhtes. Et mis MÕTTES tekib tüüpidel pärast 10 minutit sunnitud vestlust mingi omandiõigustunne ja kuidas nad ei saa aru mitu korda öeldud väga lihtsatest lausetest, nagu "sa raiskad ainult oma aega, ma ei tule sinuga kuskile ei täna ega ka kunagi teine kord, otsi keegi teine" või "sa oled hästi tüütu ja ma ei viitsi sinuga rääkida". Nagu Kairogagi arutasime, see murtud südame, kiima, alkoholi, sotsiaalse abituse ja üksinduse kombo on meeste puhul ikka nii jube. Nii pealetükkiv ja hale.

Ja endiste vangidega istusin ühes lauas kohe minnes. Polnudki ammu teinud sellist asja. Et lähen üksi välja ja vaatan, mis saab. Mõnele sai helistatud ka muidugi, aga välja läksin päris üksi.
Ja siis nad umbes nii kõnetasid mind, et jah, kunagi sai küll kinni istutud, sest no...LIIGA AUS SAI OLDUD, kupeldamise ja vägistamisega tegeldud, aga no nüüd on sellega küll kõik!!
Ahah. Väga sarmikas.

Seda laulu lasti mitu korda:

Natuke. Selline. Tähenduslik või nii.

Auras oli ka päris äge. Käisin esimest korda selles roheliste bosside alas, tervisekeskuses. Need rohelised on, muidu, siiani lihtsalt nii pomod oma hommikumantlitega.

Ja issi juures oli ka äge. Kinkisime neile jõuludeks kaks lauamängu, üht mängisime, meie olime Kärdi ja Ronjaga üks meeskond ja võitsime ka. Selles mõttes oli nõme. Ise mäng kinkida ja võita.

Kooliasjad hakkavad vaikselt ühele poole saama, kaks räigemat ponnistust veel, kuigi mul on tühjaks pigistatud sidruni tunne. Minu arust on õppimiseks ka ikkagi vastavat meeleolu vaja, mitte, et nüüd Ronts magab, nüüd PEAB. Väga väga väga raske on ennnast tihti kokku võtta. Umbes praegu. Sest ma tulin arvuti taha õppima tegelikult. Sest Ronja magab.

2011-12-08T01:02:00.010+02:00

Oh jah. Kes meist siis ei tunneks, aeg-ajalt, et oleks nagu valesse dekaadi sündinud.

Kui ma lähtun ainult visuaalist, glamist ja särast, oleks ma sama vana meeleldi viiekümnendatel või kuuekümnendatel. Mõtleks. Mehed olid mehelikud ja naised naiselikud.
Reaalsus muidugi oleks muidugi palju karmim, Eestis kindlasti. Ei mingit sooja vett ega supermarketeid. Aga keda see reaalsus ikka kotib.

Vaata nüüd seda videot. NII PIKAD KAADRID. Üks asi mind tegelikult selle video puhul häirib ja selleks on roosa ja punase kooslus. Ma VÄGA pedekas pole selle koha pealt ja on nagu mõistetav ka, eriti feminniinseks ja luksulikuks tehtud ja nii, aga veits liiga intensiivseks kisub.

Aga need kostüümid on küll ülikõvad. Ju ikka stuudios sisse on lauldud, aga nad päriselt tantsisid järjest. Ja kuigipalju pidid laulma ka.

Praegu tehakse neid asju umbes nii:

Lühikeste kaadritega ja selle keerleva kaameraga luuakse illusioon ilgest dünaamilisusest. Ei, ma ei kahtlegi selles, et Beyonce super hästi tantsib, aga päris kindlasti ei pidanud ta järjest nii palju vaeva nägema, iga kaadri jaoks korraks kokku võtma lihtsalt.

See on nii lahe outfit. Ja ta näeb selles nii hea välja.

Aga muusikaliselt meeldib mulle see esitus veel rohkem:

Kõigile meeldib Marilyn Monroe. Mingis mõttes oli see tema õnn, et ta nii noorelt suri. Siiani ikoon. Keegi pole teda vana ja koledana näinud.
Toon ära ka mõned oma lemmikud tsitaadid temalt. Mis siis, et ära leierdatud. Ole vait.

“Imperfection is beauty, madness is genius and it's better to be absolutely ridiculous than absolutely boring.”

“A wise girl kisses but doesn't love, listens but doesn't believe, and leaves before she is left.”

“If you can make a girl laugh, you can make her do anything.”

“If you're gonna be two-faced at least make one of them pretty.”

“When it comes down to it, I let them think what they want. If they care enough to bother with what I do, then I'm already better than them.”
“I've never fooled anyone. I've let people fool themselves. They didn't bother to find out who and what I was. Instead they would invent a character for me. I wouldn't argue with them. They were obviously loving somebody I wasn't.”

“Dogs never bite me. Just humans.”

“I knew I belonged to the public and to the world, not because I was talented or even beautiful, but because I had never belonged to anything or anyone else"

“All a girl really wants is for one guy to prove to her that they are not all the same.”

Ja viimaks see kõige põhilisem:

“I'm selfish, impatient and a little insecure. I make mistakes, I am out of control and at times hard to handle. But if you can't handle me at my worst, then you sure as hell don't deserve me at my best.”

Kärt ütleks ilmselt, et ta oli ju ka ENFP.

Nii. Moii sestrii. Pakun välja, et vaatame kõik need filmid ära. Need tüdrukute kultusfilmid. Need, mida me oleme kunagi näinud, aga enam täpselt ei mäleta. Nagu "Some Like It Hot", "Breakfast at Tiffany´s" jne.
Mul on imelik kanda Audrey Hepburniga särki, kui ma ta filmide sisu ei mäleta.

Kõrvale joome Martinit. Mul pohhui, et see kallis on, millegi arvelt pigistame välja. Et oleks natukenegi vales dekaadis seda õiget.

Mnjah. Olen mõelnud selle peale, et kui nt 30 aasta pärast välja antavas moeraamatus kujutataks seda (või ka eelmist) kümnendit, siis milline see oleks? Mis oleks see põhiline, mis jääks sõelale? Ilmselt midagi androgüünset ja värvilist, mitte, et see ka omamoodi lahe poleks.
Retuuside, kirjude printidega t-särkidega, asümmeetriliste soengutega ja mõne üksiku neediga tüübid. Aga ei mingeid mehi ega naisi.

Ja need fucking prillid. Need mulle küll ei meeldi. Üli nõmedad. Ei, te ei erine mitte kuidagi massist, KUI IGA FUCKING TEINE NEID KANNAB JA TE OLETE SELLEGA UUE MASSI LOONUD.
Ja kuna kogu hipsteri-kultuur paraku ON väga suuresti just välimusele rõhuv, pole sugugi pealiskaudne ühe aksessuaari pärast kõiki ühte patta visata. Selles mõttes, et kui kogu point peaks olema olla võimalikult vähe mainstream, siis. Hkhmm. Miks te teete siis seda.

2011-12-07T19:52:00.001+02:00

I faced it all and I stood tall; And did it my way.

2011-12-06T23:57:00.003+02:00

Olen sellises. Estraadi meeleolus.

2011-12-06T16:56:00.002+02:00

AWESOME
(see on link, Erika)

2011-12-06T01:44:00.000+02:00

Jällegi pöördun selle laulu poole

2011-12-05T18:01:00.003+02:00

Käisin täna koolis. Koos Ronjaga. Pidime uurimistööst lühiülevaate andma.

Mõtlesin, et teeme kohe alguses ära, saan temaga ära minna ja ta ei muutu närviliseks jne.

AGA mu rühmatöökaaslane tuli mingist teisest linnast ja jäi päris kõvasti hiljaks.

Kuid Ronja ei hakanudki vinguma ega midagi. Ta küll lalises teiste ettekannetele vahele. Ja meie oma ajal lõbustas ennast vaheldumisi mu kõrvarõngaste maha viskamise ja mulle kõrva toppimisega.

Pärast ettekannet tundsin, et ma olen kuidagi nii palju teinud (riight), et premeerisin end Humanas kahe kardiganiga ka. Mul, tegelt ka, läks vaja neid.
Kuna esiteks. Talv on. Need on enam-vähem soojad. Mul on päris palju pluuse ja lausa imelikult palju pintsakuid, pintsakud on mugavad küll, sest nad on veits ebamugavad, hoiavad selja sirge jne, aga nad pole kodumugavad. Besides. Mulle meeldivad riietuse puhul mõningad kihid. Või nagu. Kui mu pluus jääb tavalise kampsuni alla ja seda pole näha, läheks nagu raisku. Ja mul polegi tegelt väga selliseid. Selliseid kardigane.

Ei midagi.

2011-12-04T16:10:00.000+02:00

Pidin täna teatrisse minema.

Teater algab alati kell seitse. Nii on mul meeles Vanemuise aegadest.

16.08 kontrollisin üle.

Etendus algas kell 16.00

VITTTTTTTTTU KÜLLL

2011-12-04T12:50:00.004+02:00

Täitsa huvitav. (see on link, Erika)

Mõtlesingi, millal guuglit ja internetti nii hakatakse ära kasutama. Selles suhtes, et muidugi üksikud juba teevad, aga millal see normiks muutub ja pole n-ö musta pesu pesemine? Avaliku häbiposti idees kui sellises pole ju midagi uut, uus viis lihtsalt. Uuel ajal. Nagu.

Mul on endal üks üliemane mõte selle kohta olnud. Et. Kui tutvuda mõne tüübiga, eks. Siis alguses küll ju ei taha kohe kahtlustav olla jne. Tahaks ikka sinisilmselt igast sitta uskuda.
Keegi (hkhkmm) võiks teha mingi blogi või andmebaasi munnide meeste kohta. Toksid guuglisse nime. Oi, valetaja ja petja.No can do. Kust sa ikka sellist infot saad muidu. Aga noh. See on selline hästi emane mõte.

diet another day

2011-12-01T18:48:00.006+02:00

Tänase päeva kõrghetk.

Kairoga trehvasime ennist ja tulime meile teed jooma. Mul oli küll plaanis õppida, aga kes siis ei seaks esimeseks prioriteediks ikkagi sõbranjega kohvetamist. Või, nagu öeldud, tee joomist.

Maas vedelesid lokirullid, kuna Ronja väga armastab neid kohvrikesest välja kakkuda ja üle terve maja tassida, oli seda ennist just teinud. Enne, kui me kodust ära läksime.

Üks meenutas Kairole sõõrikut. Rääkisime paljust, kuid ikka ja jälle veeres jutt tagasi neilesamustele, sõõrikutele. Loomulikult tekkis Isu.

Mõtlesime erinevaid viise, kuidas need meieni jõuda võiks, aga kuna kumbki lõpuks, noh, ei viitsinud, oli see hea "ma mõtlesingi veits dieeti pidada" arvele kirjutada. Sest mina, näiteks, mõtlesingi veits dieeti pidada.

Ja mõni aeg hiljem kuulen, et koer haugub, aga ei pea seda väga millekski, kuna ta ikka haugub vahepeal. Siilide peale või nii. Pealegi, haukumine rauges õige pea.

JA SIIS helistas mulle Olev ja ütles, et nad unustasid midagi verandale, tõstku ma see tuppa.

KOTT KAHE SÕÕRIKUGA. FUCK YEAH!!!

Oeh. Küll on nummid. Dieet läks küll staright to The pekk, aga klassikaline sõõrikuteooria räägib meile ju nagunii sellest, et need, kes suudavad kahele šokolaadisõõrikule, glasuuri JA täidisega, vastu panna, polegi päris inimesed. Nii et.

2011-11-25T15:58:00.001+02:00

Tiina Vaht

Pesin täna hommikul arieli valgendajaga pead, Maria unustas mainida, et ta seda shampoonipudelisse valas. Kuidas sul läheb? Tuleksin täne/homme õhtul külla ka sulle.

2011-11-21T22:50:00.005+02:00

Erika sünnipäev.
Lõpuks OMETI leidus loomake, kes Ronja mõõtu ja teda ei pelga, aga kahjuks läks vastupidi, kuts nii agaralt limpsis Rontsi, et hoopis viimane jäi hätta.

Ja Sven soostus ka lõpuks Halloweeni pilte jagama.

2011-11-21T14:34:00.002+02:00

Eino tüüpiline.

Juba mõtled, et ehk sai liiga tehtud, tunned ennast halvasti...ja taasavastad siis, milline närune ja alatu poolikute tõdede rääkija ikka on too, kelle peale vihastatud sai.

Topeltstandardid, mu lemmikud.

2011-11-21T01:18:00.005+02:00

Noh, jou jou jou raffas.

Oleme nüüd kodus. Ära siit läksime eelmisel teisipäeval.

Kõigepealt Kärdile külla. Viimsisse. Hängisime seal mõne päeva, Lainur ja Tiinur käisid ka. Mart ka, aga ta põgenes pisut võtnud naiste mula eest õige pea.

Vaatasime üht suht lahedat sarja, "Misfits", ja üht täiesti kohutavat, "Grimm".

Sain omale sügissaapad. Mul oli neid actually vaja, 19 euroga, mingi allahindlus. Veits kummikulikud. Wedge´id nagu. Muidugi mulle meeldisid 100eurosed tuhat korda rohkem, tuli leppida sarnaste vaese inimese variandiga. Sest noh. Kitsamad ajad. Mul on neid plaan suts tuunida (riiight).

Siis. Käisime Erika sünnipäeval õhtul. Aa, ei, me ikka ööbisime ühe öö kodus ka vahepeal.
Sünnipäev, muidu, oli cool. Ma kipungi ära unustama, et endised põhikoolikaaslased tegelikult elavad ka oma elu ja on suureks kasvanud, mitte ainult mina pole eluga edasi liikunud. Poisid olid nii suured kuidagi.

Ja siis käisime issi perel külas, jäime ööseks. Vot see oli puhkus. Hea söök, telekas, Ronjat mängitati ja väsitati terve aeg. Vaatasime dvd-lt sellist sarja nagu "Riigimehed".

Täna käisime seal lähedal künnapuuhiiel. Selline väga vaikne ja võimas koht. Ohvrikivid ja. Mul oli kaheeurone, tõenäoliselt poleks oluliselt vaesemaks jäänud, aga kuidagi ei raatsinud. Ohverdada. Aga paela soovimiseks küll sidusin. 2+1 isegi tegelt. Ühe nagu topelt. Ses suhtes. Ütle nüüd, et see ei täitu, kuna ma ei andnud kaht eurot.

No ja nüüd oleme kodus. Puhkust oli VAJA, aga nüüd tuleb otsa vaadata...asjadele.

Oh jah. Ja siis meeldib mulle üha enam ja enam valge värv. Selline vanavalge, elevandiluukarva.
Tahaks osta 100 liitrit ja värvida üle kõik, mida annab. Ja valge plastmassi jälle mingit muud värvi.
Meil elamises päris palju puitu, pruuni, nagu sauna eesruum.

Aga noh.

Okei, nüüd tuleb päriselt otsa vaadata.

harmoonia vist paigast ära

2011-11-14T14:35:00.003+02:00

Ei, see ei saa olla juhuste küsimus.

Ju siis minu kontseptsioon inimlikust käitumisest erineb nii tugevalt, kui ma satun pidevalt selle rikkumise ohvriks. Ju mu nõudmised on siis liiga kõrged. Inimestel enamasti üldse on teistele kõrgemad nõudmised, kui endale.

Ma ei leia, et ma taluks vähe. Ma lihtsalt ei talu ja olen eriti tundlik väga kindlate kohtade osas. Usalduse kuritarvitamine, vähemalt minu arusaam sellest, kammib mul täiesti ära. Ja ma ei saa aru, kas ma olen paranoiline, sest sellest ei saagi aru ju. Aga KUSKILT pidi see ju algama. Siis ikkagi juhuste küsimus. Vä. Mingis lapsesuu kogumikus oli üks kunagi öelnud, et närvid on nagu kampsun, mis jumal meile sisse kudunud on. Ja kui kuskilt hakkab hakkab hargnema, ongi täitsa sassis. Üks puntras lõngakera ainult, ma ütlen.

Kuskilt peab alustama. Ainult vingumisest kasu pole.

2011-11-13T21:33:00.003+02:00

Fucking koer.

Vahib lihtsalt otsa. Kutsun. Ei tee teist nägugi. Muidu on ta suht hea kuts, aga see kuradi kiim.

Jobu.

Ma ei võta mitte kunagi enam ühtki isast looma. Olenemata liigist ju nad haisevad, tõmbavad ringi, kusevad igal võimalusel.

Ei, ma ei võta mitte ühtki looma enam.

Saan jälle hommikuni üleval passida, et hoida ära konflikti postiljoniga. Ma olen lihtsalt nii vihane praegu.

Vihane ja väsinud.

Ammu Kärdiga kokku lepitud, et lähen talle külla millalgi. Ilmselt juba see nädal. Sest ma olen nii kohutavalt väsinud. Kuradi majapidamisest. Hommikust õhtuni koristamisest. Elukatest.

Räägin emmega. Ta tahaks, et ma saaks puhkust, kuna seda. Noh. Pole olnud. Tead, mis tähendab, kui sa pole rohkem kui aasta saanud ükski öö nii palju magada, kui tahaks? Lihtsalt välja magada. Ükski kord. Ja sinna otsa siis see suurim vastutus elus. Mis, päris ausalt, väsitab iga päev nii ära, et tahaks korralikku puhkust. Aga ei saa. Jne. Jne.

Ehk siis. Räägin emmega. Ehk õnnestub meil Ronjaga mõneks ajaks kaugemalegi sõita. Ükskõik, kuhu.

2011-11-13T18:21:00.001+02:00

huvitav, et see selg sõbra poole pöörates ei valutanud

2011-11-13T16:32:00.002+02:00

Ronja on palavikus. Mina ka, aga selleks kahjuks pole aega.

Vihast lõhkemas.

Koer lasti ka õue, nussib naabri oma nüüd ja ei kavatsegi sisse tulla. Varahommikul tuleb postiljon. Neil, teatavasti, pole kuigi head suhted.

Maksab vsit vahet teha inimlikel möödarääkimistel ja teadlikul sita keeramisel. Kui viimast hakkab liiga tihti juhtuma ja suhtumine sealjuures ka veel süüdimatu, tuleb lihtsalt rakendada vana head maha kandmist.

2011-11-13T00:08:00.001+02:00

Ega mul midagi eriti rääkida olegi.

Sirlal käisin külas täna.

Põrandad pesin ära.

2011-11-12T00:44:00.002+02:00

Ma juba magasin, kui ärkasin koerte klähvimise peale. Naabrite pisike isane õues laseb eriti niutsuvas vaimus, enda oma oma teeb koridoris vahele sumedamaid haugatusi. Ja päris pikalt. Kartsin, et nüüd küll keegi õues paha peal. Kontrollisin uksi, aknaid, piidlesin hoovi peale, kas keegi ehk kõnnib. Oh ei. Viimaks nägin, et üks hundikoer on tulnud naabrite Ricky´t (jah, RICKY on emase koera nimi) kargama. Nojah siis. Enda kuts ka nüüd pinistab ja vinguviliseb. Kuradi innaaeg.

2011-11-09T21:19:00.002+02:00

On sunnik. Mu naabripoiss. Või noh. Noormees. Käis äsja oma imelike co-it-inimestega marti jooksmas. Andsin neil ühe õlle ja kobara banaane.
Peaks kadripäeval vastu minema. On keegi käpp?

2011-11-09T11:05:00.001+02:00

Ronjal on uus sõna. Tiss. Mnjah.

2011-11-08T00:31:00.000+02:00

SEE ON JU KÕIGEST RAKUKOGUM!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

2011-11-06T22:57:00.003+02:00

Ronjaga käisime täna kolmandat korda Auras. Vahva oli.

Ta abistab mind, kuis oskab. Harja ja kühvliga näiteks. Teab, mis on päh-päh ja et see käib prügikasti. Üks päev koorisime kartuleid. Ta viis koori ükshaaval kompostiämbrisse. Pani ukse ka kinni iga kord.

Ta on mul nii armsake ja nii tubli. Aga ma olen ta natuke üle käte lasknud. Pisut liiga leebe olnud. Üritanud iga hinnaga nuttu vältida. Tal, kahjuks, TULEB nüüd mingid asjad ära õppida. Näiteks iseseisvalt magama jäämine. Iga õhtu (no ja ka päeval) kümmet kilo ta uinumiseni käte otsas väntsutada polegi tegelt nii lihtne. Aga päris kindlasti ei kavatse ma seda lahendada "nutab kaks tundi, homme nutab tund aega vähem" taktikaga.

Üldiselt on mingi üleminekuaeg.

Mõtlen aasta peale tagasi. On mõned inimesed, kelles olen hingepõhjani pettunud. Ja mõned, keda üha kõrgemalt hindan. Nii see vist käibki.

2011-11-05T19:39:00.000+02:00

kui otsid inimest
ent leiad tõpra
siis meenuta
mõnd olnud sõpra

2011-11-05T01:48:00.003+02:00

Mamotška doma. Avame teise veini.

2011-11-03T23:08:00.001+02:00

Muutus. Ehk toob midagi head kaasa.

2011-11-02T23:03:00.008+02:00

Veel üks päev õhtusse saadetud.

Käisime täna surnuaial ja Triinu pool.

Üks erakordselt nõme autojuht oleks meid peaaegu alla ajanud muidu. Liialdamata. Kui tagasi hakkasime tulema. Kahe surnuaia vahelt läheb see tee Emajõe äärde. Valgustatud, muuseas. Ta nägi meid. Ja absoluutselt ei võtnud kiirust vähemaks, lasi konservitehase suunas sama hooga edasi. Ja sellist kiirust mäe peal nüüd küll ei saavuta. Sitakas. Kurvi pealt tuli ka veel. Nii minu kui ka Kärdi esimene reaktsioon oli, otseloomulikult, lapsevanker teest võimalikult eemale lükata ja blokeerida. Seal polnud eriti ruumi lihtsalt. Õnnetus oli VÄGA lähedal. Sain ikka HÄSTI vihaseks, ka Kärt, reageeris veelgi, ütleme siis, et häälekamalt.
LOOMULIKULT helistasime politseisse. Sest esiteks. Ma kogu hingest vihkan liiklusvärdjaid. Teiseks. Mu laps oli ohus. Kolmandaks. Mul on KOHUTAVALT kopp ees sest ehteestlaslikust suhtumisest, et nõme on küll, aga ärme midagi ütle ega tee ka. Nii paljud asjad on nii VALESTI, aga ikka te valite seda fucking Reformierakonda. Või, oled ehk tähele pannud, kuidas päris paljud räägivad kire ja vihaga millestki halvast, aga siis võidukalt lisavad lõppu: "Eino ma ei hakanud loomulikult midagi ütlema, aga ega aga aga."
Eks, muidugi, ilus omadus on vajadusel suu osata kinni hoida.

Selleks, et saada midagi, mida sul varem olnud pole, tuleb teha midagi, mida sa varem teinud pole.

Kärt urvab.

Kärt urvab.

Mina teen tööd, Kärt..

Mina teen tööd..

Kärt..

Munake tudub.

Aet urvab.

Aet urvab.

Idee järgi pidime mööbeldama ja remonti tegema.

Tapeedi sai(me) maha.

Ja siis üks vana, aga seni õpetlik lugu ahvidest.

Nii on, sest nii on. Elu on selline.

Kärt urvab.

2011-11-01T14:07:00.001+02:00

"Oota, Brita, mingi mees tuleb siia kohe Kärdi kontsakingi laenama ja SA EI OLE ÜLLATUNUD? Mis sinuga juhtunud on?!?!"

2011-11-01T13:41:00.004+02:00

Käisime siis pühapäeva õhtul väljas. Et noh. Peaaegu halloween ja nii.

Mina olin ronk. Sest esiteks. Ainult rongaema läheb pühapäeval oma lapse juurest külma ja inimtühja linna. Teiseks. Ma vist nagunii taotlen rongalikku väljanägemist, seekord üle võlli siis lihtsalt.

Kuna Riin eelmine aasta oli juba Bloody Mary ja näost valge..otsustas seekord näost hoopis pruun olla, Kärt tegi tast neegritüdruku, tal osa komplektist loomulikult kaasas ka.
Mis muidugi tingis enne Mökusse minekut üsna naljaka aga ka ebamugava olukorra, kuna mingid, noh..........................tšurkad olid selle ees. Ja siis noh.

Tasujast tehti transvestiit. Sest kamoon. See rõhutab kõike seda, mis temas on. Pilku ja. Mõrd nagu.

Ja Erikale lihtsalt veits julgem silmameik, sest ta on Erika.

Mu kõige-kõige lemmikum moment oli see, kui meile Zavvis pudel šampust ja klaasid saadeti. Koos kirjaga. Vabanduskirjaga siis. "Sorry for afro-american jokes" jne. Nad vist arvasid, et me olemegi välismaalased, kuna nende arvukate eestikeelsete kõnetamiskatsete vaatasime neid vaid tühja pilguga. Järgmine pakkumine oli muidugi kohe, et Russian? You speak russian? Jne.

Aga PUDEL saadeti. Nagu filmis. Mul pole seda varem juhtunud, jooke ikka ostetud, aga varem pole keegi PUDELIT KLAASIDEGA saatnud.

2011-10-31T12:37:00.000+02:00

KOMM VÕI POMM?!?!?!?!

2011-10-29T18:25:00.001+03:00

TÜRA MIS TEIL VIGA ON

2011-10-28T23:31:00.002+03:00

Olen hakanud aru saama, mida mõeldakse selle all, kui räägitakse üks päev korraga elamisest. Vanasti ma üldse ei saanud aru, mis värk sellega on ja kuidas see käima peaks, võib-olla seetõttu, et vanasti ma suht elasingi üks päev korraga.

Praegu mõtlen küll, et vittu need ambitsioonid, kõige tähtsam on, et meie Ronjaga õnnelikud oleksime. Ja ma üritan mitte mõelda kõige selle peale, mida tegema peaks, ei peaks, mida on või pole. Kõige muuga on aega.

Eile käisime näiteks Auras. Ma olen temaga sinna tahtnud minna kuskil aasta. Nüüd käisimegi. Pühapäeval proovin uuesti. See on hea, sest pole mingit kellaaja peale minemist. Kui meil on kuskile kindlaks kellaks minek, on suht kindel, et ma lähen endast välja, kuna lapsega aja arvestamine on üsne selline. Keeruline. See ei käi päris nii, et kärru ja hops-hops. Tal peab olema kõht täis, uus mähe, piisavalt riideid. Ja iial ei tea ta tujusid. No ja ennast peab ka ju sättima.

Ühesõnaga. Ma polnud seal käinud literally a million years, veel vähem veepargi osas. Aga nii lahe oli. Talle nagu täiega meeldis. Alguses küll pelgas, hoidis must kõvasti kinni ja tahtis ainult süles olla, kuis ikka võõras kohas ja võõraste inimestega, hiljem rõõmukriiskas üle terve saali.
Suured inimesed on samasugused tegelt, aga neil on rituaalid.

Aura on siiani üks kõige lastesõbralikumaid kohti olnud, kus käinud oleme. Mingite asjade peale on mõeldud nagu.

Tuunin nüüd oma kingi edasi. Kui valmis ei saa, pole ka hullu. Enne toon veel kuurist puid. Hommikul hea võtta.

ega mul midagi asjalikku polegi öelda

2011-10-26T23:12:00.004+03:00

dogity vs humanity
veel üks kisab

Umbes nagu kõige hotim asi EVA. Suurem osa isasid ilmselt ei kannaks sellist asja, kartes totakad välja näha, tõenäoliselt põhjendatult. Aga see on nii ilus mees.